Teeme algust ketramisega: olemasolevad töövahendid

Juhtus siis selline lugu, et projekti KnowSheep raames toimuvad Kuressaares ketramiskoolitused koostöös MTÜ Hea Villa Seltsiga. Kolmel järjestikkusel teisipäeval. Esimene koolitus oli üleeile.

Kui nüüd piiritult aus olla, siis vokk on meil kodus kogu aeg olnud. Vahepeal küll emal suurt mahti kedrata ei olnud ja lõnga sai ka villavahetusest – milleks siis käsitsi tegemisele aega raisata. Vokk tuli kuuri alt taas tuppa, kui ema juba pensionile jäi ning tuttav palus koera ja lamba villast lõnga teha. Nii ongi see vaikselt läinud ja nüüd, kus mul on Tipsu, jagub kedratavat koeravilla töötlemiseks endalgi. Villa leidmisega ei ole ka probleemi – pigem on lambakasvatajatel probleem, kuhu oma villa panna. Ema on mul aga praeguseks juba üsna eakas ja üks käsi enam hästi kraasida-kedrata-kududa ei lase. On ilmselt asjade loogiline käik, et sel talvel vaikselt hakkasin ise ketramisega tutvust tegema: et vanad tarkused kaotsi ei läheks. Internet on muidugi täis väga erinevaid ketramise stiilinäiteid ja ka uusi innovatiivseid töövahendeid ning nende kasutamise mooduseid. Materjalide rohekusest ei maksa rääkima hakatagi.

Seega otsustasin, et vaikselt kajastan siin ka, kuidas see ketramise asi edeneb. Võib-olla on kellelgi sellest midagi kõrva taha panna – ja pärast tagantjärgi ka hea endal kiigata.

Käesoleval talvel oli seega minu nö. stardipakett selline: olin lapsena veidike korrutanud – veidike vokki tallunud ja ohtralt kõrvalt näinud, kuidas ketramine ja villa ette valmistamine käib. Paraku ei olnud ma sellesse kunagi eriti süvenenud. Tundus selline lihtne loomulik tegevus.

TÖÖVAHENDID: Vanaemale kuulunud vokk on katkise kepsuga ja ootab korda tegemist pööningul. Kasutusel on praegu tuttavalt lambakasvatajalt Tõrise külast saadud vokk meistrimärgiga F.M. KODDO 1920ndatest aastatest (aastaarvu lõpp on veidi kehvalt näha).  Peaks olema Saare maakonna vokimeistri firmamärk. Olen näinud sama tegija vokki müügis ka osta.ee keskkonnas (1916 aastast) ja esimesel KnowSheep ketramiskoolitusel ühe meistri käes. 

Voki juurde käib poolihoidja kolmele poolile, olemas on ka keripuu ehk haspel ning praeguseks kolm paari kraase ehk saaremaa keeli kaarisid. Esimesed ja kõige aktiivsemalt kasutuses on vanad tuttava käest saadud kaarid, mis küll pole enam kõige paremas seisus, kuid teised vanavaralaadalt õe poolt ostetud on veel kehvemad (üks ühest, teine teisest paarist). Lisaks neile vanadele on ka kolmandad, Uus-Meremaalt Lahemaalamba kaudu tellitud Ashfordi toodetud täiesti uued kaarid. Kaaridega on sellised kehvad lood, et vanade meistrite kätetöö on otsa kulunud – õitsval nõukogude ajal ju sai vill viidud villavahetusse ja sealt tuli lõng tagasi – nii et ega neile tööriistadele tähelepanu pööratud ja tean ka paari inimest, kes kaarisid lehma kammimiseks kasutasid – oleme otsinud tuttavate ja sõprade kaudu, kuid kõik seni nähtud kaarid on veel halvemas seisus, kui praegu töös olev paar . Niisiis tellisingi juba mitu aastat tagasi emale jõulukingiks  täiesti uued käsikraasid: http://www.ashford.co.nz/newsite/images/product/large/HAND-CARDERS2_78.jpg (fotol parempoolsed). Minu suureks kurvastuseks aga selgus, et Uus-Meremaa toodang ei sobi kuidagi kokku Saaremaiste töövõtetega: st et nende kaaridega saab ainult villa lahti kaarida, villarulli nende vahel valmis ei veereta – nagu ka tööjuhendist näha on, tehakse seda lihtsalt käsitsi kaaritäit kokku rullides. Niisiis ongi uued kaarid kasutusel villa lahti kraasimiseks ja vanadega saab siis villa ette valmistada ketramiseks.

Katsun kogu selle kraami ka üles pildistadaja postitust pisut takkajärgi täiendada.