Järelehüüe

Vanasse kaevu enne ei sülitata, kuni uus on  valmis.

Selle tõttu olengi viivitanud selle järelehüüde koostamisega minu vanale õmblusmasinale Podolsk 142.

Meie peres on kasvanud neli tüdrukut – nii et kõigile ei jätkunud vanaemale pulmapäevaks kingitud Singerist. See on õe käes, kes käsitööd elukutsena koolis õppimas käis. Tema on ka meist ainus, kes ise endale õmblusmasina on ostnud – nüüd vist varsti juba pea 15 aasta eest – masinaks Husqvarna täismehhaaniline Huskystar 65. Minul ja vanemal õel on aastaid olnud kasutuses kusagilt isa poolt orgunnitud vene masinad – isa neid kahte raudlooma ka käigus hoidis ja vajadusel jooksvalt putitas. Aga isa enam ei ole. Õe Tšaika on vast veidi uuem ja vähemate kiiksudega, kui minu Podolsk. Kuni kõik enamvähem tavapärases rütmis toimis, seni ma väga ei süvenenud tänapäevaste õmblusmasinate maailma – kuigi vahel sai neid netist ja poeriiulil ohutust kaugusest uudistatud. Suuremad õmblustööd sai ära tehtud õe käest Huskystar’i laenates ja vähemtähtsad asjad nokitses ka vene rauaga valmis. Lootsin ilmselt salaja, et õde ikka endale mingi hetk kabedama masina soetab ja vanast Made in China Husqvarna masinast loobub.

Podolskil oli läbi aega terve teatmeteose jagu kiikse: ei sobinud talle kõik materjalid õmmelda – niidipinge reguleerimine oli raketiteadus, pistevaliku ketas ei töötanud, mistõttu sai teha olemasolevatest valikutest vaid sirget ja sik-sak pistet, aeg-ajalt portseldas ta kanga hammastiku vahele kinni ja lõhkus ära, pedaali vajutades ei tahtnud asi hästi õmblema hakata – liiga tugevalt vajutades sööstis aga kohalt täistuuridel nagu hullunud vedur, seega tuli teda käega hoo peale aidata. Pistekvaliteedi teemadest ei hakka siinkohal pikemalt pajatamagi. Tõsiste läbirääkimiste ja tuhandete närvirakkude hinnaga sain temaga siiski hädapärased asjad tehtud. Aga suhteliselt hiljaku hakkas tal mingil põhjusel süstik õmblemise ajal välja kukkuma – ja minu suureks pahameeleks lisandusid õige peale sellele probleemile ka pedaali seest kostuvad imelikud särinad … nagu ei saaks korralikult ühendust. Särinatele lisandus pikemal õmblemisel ka plastiku kärsahais ja see läks üht pikemat projekti tehes päris vingeks. Õemees putitas pedaali küll oma elektrikumõistusega – kuid resultaat oli see, et pedaal rakendus kohe masinaga ühendamisel ja särinad ei kadunud vaid hais ning heli muutusid veel hullemaks: minu ettekujutustes oli seal juba kusagil ka leek püsti. Retooriliselt kokku võttes:  põletasin oma vana Podolski läbi. Kurvastuseks avastasin peagi, et Saaremaal ei ole teadaolevalt ka ühtegi vana vene rauaga tegelevat remondimeest - või siis üldse mingid õmblusmasinate remonditöökoda.

Hakkasin siis mõtlema, et peaksin ostma uue masina. Õmblusmasinaturg võttis igatahes silme eest kirjuks ja pea ringi käima. Mida kõike need masinad tänapäeval on tegema pandud! Ja selgus ,et Singer ei olegi enam vana hää ja usaldusväärne Singer – Husqvarna Viking ei olegi enam Rootsis tehtav masin – ja isegi Šveitsi kvaliteeti tehakse hoopis kusagil pilusilmade maal.

Oma eksirännakutel sattusin sellisele eesti lehele: http://www.kodukauniks.ee/index.php?option=com_phorum&Itemid=88888931&phorum_query=read,33,62887,page=1 – see on vist üks põhjalikumaid eestikeelseid arutelusid õmblusmasina valiku teemal. Kindlasti ei maksa kõike seal toodut võtta puhta kullana ning tuleks suhtuda jagatavasse infosse kriitiliselt. Inimestel on subjektiivsed arvamused – ja üks leht, mis neid veel päris hästi kajastab on http://sewing.patternreview.com/ (küll inglise keeles ja eeldab kasutajaks registreerimist). Lisaks veel isetegija foorum, kus eraldi õmblemise alafoorum. Sealt edasi hakkasin juba kammima erinevate õmblusmasinaid müüvate firmade kodulehti. Silma ja valikusse jäid sisuliselt kolm firmat: Bernina, Husqvarna ja Janome. Edasi üritasin leida võimalikult hea hinna/kvaliteedi suhtega masinat.

Võtsin lausa terve päeva vabaks, et külastada kolme Tallinna õmblusmasinate poodi, katsuda tänapäevast tehnikat veidi lähemalt ning suhelda tarkade inimestega. Parima mulje jättis tehnika tänava kaupluis www.õmblusmasinad.ee (isegi tegid ligikaudse hinnakalkulatsiooni minu Podolski remondiks – aga selle numbrid olid natuke müstilised), sõbralikult suhtuti ka Karnaluksis (see pood on oma tuhandete imeliste asjadega nagu käsitöölise paradiis) ja Husqvarna esinduses. Viimase kohta küll olen netist väga laitvaid kommentaare lugenud – kuid minul siinkohal küll ühtegi halba sõna öelda pole. Alguses tutvustas lihtsamaid masinaid üks tikkimisega ametis olnud naisterahvas ning pärastpoole näitas kompuuter- ja tikkimismasinaid sõbralik meesterahvas. Nii et esialgu mulje hea – ühtegi halba sõna ei ütle.

Minu peamine sisemine kaklus käis teemal, kas kompuutermasinat on mõtet osta või mitte. Vaadates muud koduelektroonikat ja nähes, kui kiiresti see moraalselt vananeb … ja soovides, et õmblusmasin mind ikka aastaid teeniks. No vähemalt 10-15 aastat nagu õe Huskystar …

Kokkuvõttes komistasin netist kasutatud Husqvarna Vikingu otsa – ostetud Eestist, kasutatud vähe ja toodetud veel vanas hääs Rootsi riigis ligikaudu 6 aastat tagasi, kui rohi oli rohelisem ja kompuutermasinad veel kükke teha ja torti küpsetada ei osanud.

Husqvarna Viking Interlude 445:

Hoolimata erinevatest kommentaaridest – mis vead masinal on (ei ole kiiruse reguleerijat, vajab sisse lülitamisel uuesti niidistamist, liga vähe poole on kaasas, ei ole üheetapilist nööpauku, tarvikute sahtel on ebamugavalt töölaua taga jne.) – tundsin mina selle masina taha istudes nagu Alice imedemaale sattudes. Selline ilus ja imeline! Olgem ausad – vana vene raua kasutajale on selline riist mitte samm vaid kaugushüppe jagu maad edasiliikumist. Suureks abiks on minusugusele kompuutermasinavõhikule ka õmblusnõustaja. Lisaks on tal ka korralik plastikust kate ja nii asine erinevate õmblusjalgade majutussahtel. Isegi joonlaud masina esiservas on väga asine. Sattusin hoogu ja tegin esimese kahe päeva jooksul valmis muude tööde kõrvalt aega näpates kaks padjapüüri oma imekujulistele patjadele. Esialgsed muljed masinast on igatahes väga head!

Niisiis pakkisin oma Podolski siis ilusti unele. 

Vist kogu masinaga askeldamise aja jooksul võtsin esimest korda lahti ka manuaali ja … avastasin garantiitalongilt, et masin on täpselt sama vana kui mina! Nii et tekkis teatav aukartus. Manuaali sirvides selgus aga, et ega minu vana Podolsk tegelikult funktsioonide poolest tänapäevastest tööriistadest palju maha jää –vabakäetikand, peitõmblused, paikamisõmblus, venivad pisted, overlokpiste jne. Muidugi olid olemas ka kaasas kõik vajalikud lisajalad (kuna pistevaliku ketas ei keera, siis polnud ma neile varasemalt eriti tähelepanu pööranud). 

Vaatasin suu lahti, milleks see masin kõik disainitud ja võimeline peaks olema. Kui masin tõesti ka TEEKS kõiki neid asju – siis oleks ju lihtsalt super! Üks asi selle masina juures, mis mulle tõepoolest siiralt ja väga meeldib – on selle masina kohver. Kunstnahk ja ruuduline vooder ning eraldi käepärane koht pedaalile ja juhtmetele-vidinatele annavad piduse ja samas krokodill Genalikult õduse kombinatsiooni. Selliseid õmblusmaina kohvreid tänapäeval enam ei tehta – valdav osa masinaid tulevad kauplusest lausa alasti koju. 
Igatahes läheb Podolsk pööningule pensionipõlve veetma.
Aitähh teenimast!