Paus

Kuduruum on olnud veidike talveunes. Sest ma olen teinud nii palju muud.
Ja tegelikult praegugi teen hoopis rohkem tööd õmblusmasinaga - seda kõike selleks, et anda oma põnnidele võimalus pikemalt emmega kodus olla ning anda oma väike panus pere-eelarvesse midagi sellist tehes, mis mulle meeldib. Ma tõepoolest armastan kudumist - ja tegelikult ei ole ma vardaid sugugi nurka visanud - ei hoopiski mitte - ma koon lihtsalt miniatuursetele tegelastele - ning kudumitest saab pilte näha juba Villanööbikute oma isiklikul blogilehel: SIIN!!!

Postitust tegema ajendas mind asjaolu, et sain lõpuks valmis ka aasta alguses varrastele saanud pitsilise kampsiku oma pisipreilile. ˇ

Lõngaks ammu armastatud Drops BabyAlpacaSilk lillakas toonis. Kõrvale panin selle kudumi seetõttu, et ta kevadel tundus ta tulevat tütre tarbeks veel liiga suur. Kuna mul oli valitud lõnga vaid 2 tokki, siis lõpptulemuse varrukad jäid seekord lühikeseks - kui ta talvepoole veel selga mahub, siis võib juhtuda, et koon lihtsas ühipidikoes roosa lõngaga varrukad pikaks - idee poolest peaks see andma kahekihilise mulje... Antud ideega ma veel ilmselt mängin mõttes...

Mustriks valisin Petra Cardigani just tänu sellele lillemotiivile, mis mulle ammu meeldib. Nööbid on tellitud e-bayst - täispuidust ja kirjaga "handmade with love"
Tulemusega kokkuvõttes rahul!

Minimaalsed meeleolud

Mingist teadmata ajast on näitamata veel ühed sokid. Seekord siis kootud kahasse täisvillasest ja Novita sünteetika-segusest sokilõngast. Lootuses, et ei kao villase soki siiras soojus, millele lisandub ehk pisut sünteetilise kiu vastupidavust. Muster on omalooming va. soki ninal poseerivad kärbsed - need pärinevad maitsva muhu leiva vöö pealt.

 Kudujuttu on 2015 teise poolaasta kohta äärmiselt kasinalt. Natuke nokitsesin aasta algusepoole alustatud Haapsalu salli kallal - pean nentima, et keskosa on sellel siiani lõpetamata - kuigi õigevähe on veel jäänud.
Edasine saak on kaks kampsunit.
Kõigepealt kolmas versioon meestekampsunist väikemehele - seekord kasutasin ära kogu algsest issile kootud kampsikust üle jäänud tumesinise lõnga + veel ka teatud kogus ligikaudu sama jämedusega helesinist Drops Big Merinot. Olgu öeldud, et valge versioon sellest kampsikust käib pisiplika seljas.

Suurem ettevõtmine oli üks tellimustöö. Nimelt sai kootud juba varem varrastel olnud Uttu tõmbamise kampsiku versioon- seekord siis Drops ♥ You 2 tumedam hall, kontrastiks minu enda kampsuni helehall toon.

Olin väga rõõmsalt üllatunud, et Rohelisel Vihmavarjul lõnga veel lausa üle kilo pakkuda oli - oskasin sel korral kogemuse põhjal seda veidi rohkem varuda, seetõttu sai teha ka avaramad varrukad ning kandja soovil suurem kapuuts.
Tänu sellele tööle võtsin üle pika aja vardad kätte ja sain kuidagi jälle kudumise soonele - nii et tänud tellijale!

Nööbid Karnaluksist. Algselt oli valik kahe versiooni vahel, loosi läksid vasakpoolsed.
Lõngakulu ca 1200g

Õmblusjuttu... ja disainijuttu

Tegelikult on mul siin postituse mustand tiksunud juba suve lõpust... Aga olen olnud veidi kahevahel, kas või mis kujul seda üles laadida või mitte. Lootsin, et see kimbatus läheb üle - aga ei ole läinud. Kuna ma aga ka ilma selle postituseta kuidagi teiste teemadeni ei jõua - siis teen lihtsal ära.
Õmblusjutu tagamaad on sellised: minu ema on suurest perest (8 õde-venda), kahjuks aga on kuidagi nii läinud, et nende pere lastest ei ole ühtegi ühispilti, kus kõik peal oleks. Kuna neid kõiki ei ole nüüdseks ka enam elavate kirjas, siis on see tegelikult ääretult kurb.  Mina pärinen küll poole väiksemast perest - ja ilmselgelt on meist ka koos pilti tehtud... aga miskipärast hakkas kusagil kuklas vasardama, et peaks tegema ühe foto-päeva, kuna üha harvemad on juhtumid, kus me kõik koos oleme. Eks sellel lool ole veel ka paar teist taustalugu - igatahes sai jaanipäeva paiku pere kokku kutsutud. Et me fotodel välja ei näeks, nagu kirjud koerad - otsustasime, et rõivastuses paneme rõhku linasele. Lihtne - maalähedane nagu meie sünnikodugi.
Sealt jõuame siis nüüd ka käsitöö teemasse. Otsustasin, et õmblen nii palju rõivaid ise, kui kahe põnni kõrvalt vähegi jõuan. Panustasin selle asja sisse suure osa uneaega ja jõudsin enda heameeleks kõik plaanitu valmis. Fotodel on elukaaslase püksid ja laste peakatted, sukakad ainumas poekaup.

Poja pluus on ehk juba tuttav perefotodelt SIIN, tema püksid õmblesin varasemalt kasutatud Ottobre lõike järgi. Põhikangaks valge linane ja taskulapid said tumedast linasest kangast.

Meespool sai uue valge linase lühikeste varrukatega suvise pluusi. Tegemist siis selle Burda lõikega. Muutsin pisut alläärt ja taskukant said linasetooni kleidikangast. Kasutasin suuremat sorti valgeid nööpe, mis pole just tüüpilised meeste särginööbid, aga mulle endale need selle särgi juures väga meeldivad. Plikale õmblesin kleidi viimastest väikestest kangatükkidest, mis teiste rõivastest üle jäid - linasetooni kangas on veel varasemast linaste särkide õmblemisest üle jäänud kangajääk. Lõike kombineerisin nii mitmest erinevast Ottobre ja Burda lõikest, et ei mäletagi ausalt öeldes, kust mingi detail sai võetud. Õmmeldud sai varuga - nii et kleit praegu aastasenagi veel selga mahub.

Ja siis mu enda kleit, mille osas ma kaua pead murdsin. Algselt jäi mul silma see linane kleit ja see linane kleit Krentu blogist - kelle õmmeldud võrratud linased rõivad on mindki natuke linase-usku pööranud. No ja need mõlemad kleidid näevad tema seljas väga kaunid välja. Eriti mulle meeldis see kahe kummiga kaeluse lahendus. Nendest piltidest hakkas asi edasi idanema. Pikk ja ühe satsiga versioon eeldaks aga saledat figuuri - nii et ühe asemel otsustasin teha kolm satsi. Kummiga varrukate idee ei tundunud mulle samuti päris see õige. Leidsin netist satsikleidi fotod, mille varruka ja tasku lahendus tundus OK.... kui need ebapraktiliselt rohmakad sõlmed seal varrukatel välja arvata. Õele aga meeldis konkreetne kleit niivõrd, et tema sealt kodukalt ühe triibulise isendi ka tellis.
Oma kleidi õmblemisel võtsin aluseks 7/2000 Burdast lihtsa "talupoja" lõike, mida kasutasin ka vanast meeste särgist suvise ürbi  kaeluse joonistamisel. Satsid kalkuleerisin 3/2013 Burda pika satsilise seeliku mõõtudest - ristkorrutis on selliste kalkulastsioonide juures võtmesõna. Satside sisse kasutasin ära viimasegi raasu lõigatavat riiet - nagu ühele nõukogude ajast pärilt säästlikule naispersoonile kohane. Kolmest meetrist ei jäänud sisuliselt midagi üle. Varruka otsad on vabakäejoonistus nagu ka taskud, mille mõõtude ja kuju aluseks on minu suuremat sorti mobiiltelefon. Nii saigi kokku kleit, millega ma ise olen ülimalt rahul. Supermõnus suvine ja avar - imetava ema jaoks sobiva kaelusemõõduga. Praktilised suured taskud! Kui varrukaotste sõlmesidumine pole päris minu tassike teed, sest vahel on vaja ka midagi kleidi peale visata ning rohmakad sõlmed jäävad sellises olukorras koomiliselt üleriiete alla punni - siis taskute sõlmesidumisel on täiesti olemas oma praktiline väärtus. Nimelt ei kuku asjad siis askeldades niisamalihtsalt taskust välja. Kokkuvõttes tuli kleit eemalt vaadates õe netist ostetuga suhteliselt sarnane - lähemal vaatlusel aga siiski päris kindlasti mitte sama.

Tänu fotograaf Meriliisile, meigi- ning soengukunstnik Piretile ja ilmataadile sai tehtud rida kauneid suviseid fotosid!


Siit edasi ei ole enam käsitööjutt - vaid minus siiani kimbatust tekitanud kõrvallugu. Pikalt mõtlesin, kas üldse sel teemal suu lahti teha... Aga tundus siiski kokkuvõttes õige asi kirja panna.

Kuna kleidi tegin ma siiski kandmiseks, mitte ainult pildistamiseks, siis lehvisin sellega terve suve ringi. Muuhulgas ka koos kahe pisipõnniga Kuressaare Merepäevade laadal. Kellel titeteemad tuttavad, eks see teab, kuidas kahe pisipõnniga rahvarohketel vabaõhuüritustel see liiklemine käib. Pisut stressirohke. Ühes käes titevanker, teises vahelduva eduga ringisibav põnn, kolmandas kohupiimasaiake, mida lapsed sõid, neljandas joogipudel ja viiendas kott. Umbes nii. Otsustasime jalutada kõigepealt müügiputkade rivi lõppu ja siis tagasiteel huvipakkuvad letid lähemalt läbi vaadata. Ääremärkusena võib mainida, et silmasin tõepoolest lettide rivis ühel stangel õe seljast tuttavat triibulist linast kleiti. Putkad üle vaadatud, hakkasime piki rivi tagasi kulgema, kui ootamatult kargas rahvamassist minu juurde pikemat sorti tumedapäine naisterahvas. Ilma sissejuhatuse või enese tutvustamiseta küsides "kas ma võin teie kleiti pildistada". Ei osanud nagu sellisest soovist midagi arvata ja ütlesin kohupiimapirukat titele suhu toppides, et "palun väga". Sealt edasi toimus minu üha suureneva imestuse taustal väike ründavas toonis ülekuulamine teemal, kust ma selle kleidi sain. Enne kui ma ennast koguda jõudsin, hämmeldusest üle sain või tundmatu persooni pahameele põhjuseid aduma hakkasin, põrutati lühidalt, et see tehtud foto riputatakse nüüd internetti üheskoos teiste samasuguste kleitide fotodega vaatamiseks, et kõik saaksid näha, mis on originaal ja mis on võlts pettus. Umbes, et mul peaks häbi olema seda omaõmmeldud kleiti kandes. Viimase lausena hüüatas naisterahvas emotsionaalselt, et "NIII ei tehta" ja kadus rahvahulka. Eks ma siis seisin seal suu lahti ja eemalduvat kuju vaadates jõudis esimest korda kohale, et tal on minu õe triibulise kleidi ühevärviline koopia seljas... Kulgesin mööda müügilette põnnidega edasi - ise peas hekseldades, et mis siis nüüd lõppude lõpuks toimus või et mida ja kus olin ma nii valesti teinud. Hämming oli igatahes jätkuv, ei märganud isegi vihase proua leti juurde tagasi põikamise peale mõelda, enne kui juba liiga kaugel olime... Interneti abiga tuvastasin hiljem, et poleemika põhjuseks olnud linane kleit on udupeen disaineri looming, mitte lihtsalt valmisõmmeldud linane riide-ese, mida inimestele netis ja laadal müüa pakutakse. Kahjuks on Ilusa Eesti kodulehekülg selle sajandi saladuse maha vaikinud. Disaineri isiku kindlaks tegeminegi nõudis üksjagu otsinguid.

Ausalt öeldes pole ma siiani päriselt kindel, kuidas antud avaldusse suhtuda. Ja see, et iga kord sellele mõeldes kimbatusse satun, on ilmselt üks põhjuseid, mille pärast see jutt siin lahti kirjutada. Võibolla targad käsitööinimesed tahaks lisada omapoolse kommentaari, kust algab või lõpeb isetegemise õigus, autoriõigus, looming, vargus, pettus ja häbi?
Kas peaksin esitama kirjaliku vabanduse, et leidsin internetist kleidi, mille juures mulle osad asjad meeldisid ja panin need oma kleidi sisse...? Ilmselt peaksin ma siis ka tagasihoidliku vabanduse esitama Krentule, kelle õmmeldud linastest riietest kõik alguse sai ja kelle kleidi kaela-augu idee ma täiesti alatu persoonina maha viksisin. Sinna juurde peaksin ma ehk veel tundma häbi, et oskan omavahel kombineerida lõikeid ning piisavalt kasutada õmblusmasinat, kääre ja niiti, et ise endale õmmelda selline kleit, nagu mulle meeldib... selle asemel, et osta netist 115.- EUR'i eest kleit, mis idee poolest on kena, aga mulle algusest lõpuni siiski ei meeldi ja eriti praktiline ei tundu.

Seaduslikust autoriõigusest rääkida pole ilmselt siinkohal alust, sest ma ei ole enda õmmeldud rõivaeset disaineri tööna reklaaminud ega seda ka majandusliku kasu saamise eesmärgil selle sildi all maha ärida üritanud. Olgem ausad - mingist ülipeenest disaineritööst sain teadlikuks alles takkajärgi - enne seda oli minu silmis tegemist lihtsalt ühe netis müüdava riideesemega. Samuti ei ole mul plaanis panna püsti tööstust "ilusam ja odavam versioon Mari satsikleidist" Olen üsna kindel, et need näputäis inimesi, kes teavad sellise disaini-ime olemasolust nagu seda on Mari satsikleit - ei ajaks minu kleiti sellega segi. Ma ei ole kleidi õmblemisel lõiget Mari satsikleidi pealt maha viksinud - igaüks, kel soovi, leiab minu kleidi õmblemiseks vajalikud lõiked eelviidatud Burdadest.

Ma ei ole kusagil peenemas haridusasutuses käinud disaineri ametit õppimas - käsitöö tegemisel kasutan oma mõistust ja käepäraseid vahendeid. Nii nagu seda on teinud mu esivanemad.Teen seda, mis meeldib, nii nagu mulle meeldib. Minu meelest käsitöö võlu ongi miksida ja muuta asju oma käe järgi. Näen, mis meeldib ja teen seda omal moel - nii nagu mulle rohkem sobib ja praktilisem tundub... Miskipärast on mul selle loo valguses tunne, et selline käitumine peaks olema taunitav. Tänapäeva inimesed on leiutanud sellise asja nagu DISAIN ja kui juba millelegi see silt külge kleepida, siis ongi nagu jokk... Mina lihtlabase kodanikuna arvasin siiani sinisilmselt, et kui disaineri looming kedagi inspireerib midagi ise tegema, siis see on kompliment loojale, mitte kuritegu. Ilmselt eksisin. Varsti saan kusagilt ilmselt omakootud salli või kampsunit kandes ka üle küüru... et presenteerin siin mingit jubedat omaloomingut.
Me elame laisas ühiskonnas, mis muutub minu meelest aina laisemaks... selle valguses on igasugune ISE tegemine minu silmis olnud siiani suure plussmärgiga asi. Tundub, aga et keskmise eesti disaineri jaoks on see ikka üks negatiivne värk. Kandke aga raha eesti disainerile, selle asemel, et ise midagi teha. Nii et olge hoiatatud kõik satsiliste kleitidega persoonid - avalikel üritustel liigub fotosilmaga disainipolitsei, et teid sealsamas paigas häbistada ning ülbe isetegevuse eest noomida,

Loo juures tekitab kõige suuremat pahameelt fakt, et nimetatud intsident rikkus pikaks ajaks ära minu isetegemise soovi ja tahtmise.

Vot selline kõrvallugu.

Kreemitegu

Elu Saaremaal on ilus. Ühe sisserännanud mandri-Eestlase sõnul oleks siin ka kena elu - kui ainult kogu aeg nii kangesti ei puhuks.Ja eks ta puhub tõesti. Kevadine tuul teeb käed karedaks - ja kui asi juba päris hulluks läeb, siis tuleb kreemitegu ette võtta. Potsikute-totsikute külge jääb parasjagu palju kraami, et koos kreemi tegemisega käib paratamatult ka üks usin kreemitamine.

Sheavõi ja sidrunheinaga kätekreem on mõnus - sellel korral sai lisatud ka naistepunaõli, mis peaks aitama väikestel nahavigastustel kiiremini paraneda. Selline kena kuduja ja köögikata kokteil. Ise olen juba pikemat aega kasutanud ja täitsa rahul... pigem on probleem selles, et alatihti unustan õhtul ennast sisse kreemitamast. Kreemiteol kasutan looduslikku toorainet nii palju, kui võimalik. Mingil määral tuleb siiski teha ka kompromissi - seda just emulgaatori ja säilitusaine osas. Ilma emulgaatorita saab kokku segada peamiselt rammusat salvi tüüpi kraami - super näiteks jalgadele, aga minu näonahale liiga rammus ja raske. Säilitusaine annab võimaluse kreemi pikemalt kasutada - kui valmistatud kreem pärast segamist külmikus hoida, siis võib rahuliku südamega arvestada, et ta säilib vähemalt 3 kuud. Soojas vannitoas võib juhtuda, et mitte nii kaua. Kätekreemi puhul otsisin ka tuubi-laadse pakendi - nii ei satu naljalt mikroobe ja vett kreemi pinnale. Õe sõnul on tema jõulukingiks saadud kätekreem veel täiesti kasutuskõlblik.

Lisaks on mul ka siin üks uus pääsuke: melissi ja kummeliga näokreem.
Mulle meeldis väga dr. Hauschka kerge melissiga näokreem - nuusutad ja mõtled paratamatult "mmmmmmmmm... suvi ja heinamaa". Tükk aega olen heietanud mõtet, et midagi samalaadset kokku segada. Valminud kreemi pole veel põhjalikult degusteerida jõudnud, aga esmamulje on suurepärane - siidine. Vee asemel kasutasin rahustavat kummeliteed. Baasõlidest kolme kerget, hästiimenduvat ning vananemisvastase toimega õli: argaania-, jojoba-ja makadaamiapähkliõli. Neist esimest loetakse väga väärtuslikuks nahka ravivate, põletikuvastaste omaduste tõttu. Jojobaõli on  teadaolevalt oma koostiselt kõige sarnasem naha enda poolt toodetava rasuga - sobib ka rasusele nahale, kuna aitab tasakaalustada ja vähendada naha enda rasutootmist. Makadaamiaõli on rikkalik  niisutaja, hea ka päikesepõletuse järgselt. Lisaks veel kerge, kõikidele nahatüüpidele sobiv kibuvitsaseemneõli, mis ei ummista poore ja ei jäta nahka rasvaseks. Peaks muutma naha pehmeks ja elastseks, vähendades nahapunetust ja ebatasasusi. Kuigi eelpoolloetletud õlid sisaldavad omajagu E-vitamiini, siis ega küll küllale liiga tee - lisasin ikkagi ka veidi puhast E-vitamiin. Tähtsuselt mitte vähem oluline on melissi eeterlik õli - tujutõstvate, rahustavate ja põletikuvastaste omadustega. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et mulle selle lõhn tõesti VÄGA meeldib.

Tegelikult oli minu esimeseks valmistatud näokreemiks hoopis midagi mehisemat: habemeajamisjärgse kreemi. Originaalretseptis toodud Micat ma ei kasutanud, ei näinud sellel mingit funktsiooni. Kuna kasutasin GoodKaarma orgaanilist avokaadoõli, siis see andis juba iseenesest kauni helerohelise tooni. Avokaadoõli selles kreemis on ilmselgelt nn. "kalameheõli" - peaks toitma ja ravima ilmastikumõjutuste - tuulte ja päikese poolt - kahjustatud nahka, elustades ja andes sellele elastsust. Eeterlikest õlidest lisasin teepuud ja rosmariini. Meespool on paraku selline nigelavõitu kreemitaja.... või pigem nigelavõitu habemeajaja. Seetõttu on kreemipott veel üsna täis.

Life is about pretty little things ehk Palju õnne sünnipäevaks!

Kevadine talv või talvine kevad!

Sel aastal ootan muudkui kevadet. Et saaks põnnidega rohkem välja.Kudumite osas aga tundub, et olen ikka veel täiesti talvisel lainel.
Jaanuar oli kesine kuu - vardaid eriti ei veeretanud - nii palju jõudsin, et lõin varrastele Klimova.

Kuduma hakkasin seda tõsisemalt alles veebruaris... oli vist natuke igav kudumine... tundus aega võtvat tunduvalt rohkem kui viimane suurem kampsun. Kuna mul on olemas kõrgema kaelusega lilla kampsun Wisteria, siis otsustasin selle mustri alusel kududa veidi pikema retuusidega kantava tuunika.

Seljaosa kudusin lühendatud ridadega poole mustrikorra võrra pikema. Alumine serv vajab veel viimistlust - otsustasin ääre fikseerida ning pahupoolelt peitpistega kinni traageldada. Praegune vangerdav rullumine mulle seal eriti ei meeldi.

Muster: Klimova by Alison Green

Lõng: Drops Lima 50g/90m, lõngakulu 725g

Varras: 4,00 ja 4,5mm

Meie väike neiu on kudumite osas veidi vaeslapse osas - kannab vanema venna asju. Paraku on nendega see häda, et poiss meil  suure kondiga ja parajalt pontsakas. Alatihti on see häda, et tema suurusele mõeldud asjad on kitsad ja väikesed. Plika aga on peene kondiga ning pigem vibalik - temal see häda, et riided kipuvad üle õlgade seljast ära kaduma ja on valdavalt kottis. Niisiis otsustasin kududa neiule ühe tema mõõtudele vastava kampsiku - mis istuks veidi rohkem ümber. Valisin ja kaalusin ja otsustasin lõpuks Noro Shinkiro ning Sunniside kampsiku kasuks.

Erinevalt originaalist tegin mustrisiilud ka külgedele. Kampsiku kaeluse, varrukaotsad ja allääre tegin Noro Shinkiro beezikirju lõngaga, mida mul ka veel kübe lõngakotis oli. Raglaanijoone pitsmustrit jätkasin ka kaenlaalustest edasi varrukatel ja kehaosal. Varrukaotsad krookisin pisut puhvi.

Ma ise leian, et Noro värviüleminekud jäävadki kõige kenamad selliste suhteliselt väikeste esemete puhul. Suurematel kampsikutel jääb kirju lõng nagu liiga triibuline ja üleminekud ei ole mõnusalt hajutatud ning sujuvad.

Muster:  Sunniside by Tanis Lavellee

Lõng: Noro Shinkiro (värv 03)

Varras: 3,5mm

Kevad on teatavasti ka loomalaste aeg - kahjuks pole mul viimasel ajal suurt võimalust fotokaameraga rändamas ja pilte püüdmas käia. Aga kutsikate pildile püüdmine päikeselisel päeval on kiusatus, millele lihtsalt tuleb järele anda. Lustakad väikesed valged šveitsi lambakoerad, kelle ema on  tubli sportlane ja suurepärane perekoer. Hetkel on viiest karvakerast kindla tahtjata veel vaid üks agar isane kutsikas (lisainfo).

2014 kokkuvõtteks

2014 oli tore. Nii ma arvan.
Kõigepealt tahaks teha ülevaated viimastest käsitööteemadest, aga eks see ole argieluga üsna tihedalt läbi põimunud.
Mul oli juba eelmisest aastast lõngakorvis üks kilone pakk oranzikat Drops Nepali ootel - meespoole enda valitud lõng ja toon kampsiku jaoks. Lubasin talle iga aasta kampsiku kududa, aga 2014 jäi mehe enda soovil vahele. Polnud parasjagu vajadust. Mustrile Armas sai juba paar aastat tagasi silm peale visatud ja suuresti tänu sellele sai kunagi soetatud raamat "Hold your needles". Pean nentima, et minu käsitööraamtutest on see vist tõepoolest kõige rohkem "läbi kootud".
Vastsündinud pisitütre kõrvalt sai detsembris Armas lõpuks varrastele loodud ja sinna sisse sai lisaks alpakasegusele lõngale suures koguses õnne, tänu, rahulolu ja armastust. Ilmavalgust näinud põngerjas on tubli magaja - nii et kampsik sai valmis enne aastavahetust.
Armas oli tore kudumine - muster tõepoolest veidi segaselt üles tähendatud - aga kuna kasutasin originaalist peenemaid vardaid ja lõnga, siis nii või teisiti tuli mustrit kohandada oma loogika järgi.
Suuruse 46 (rü.117cm) saamiseks lõin üles 92 silma ja jagasin need 19+19 silma esihõlmadele, 10+10 varrukatele ja 34 silma seljatükile.

Kuna alläär hakkas originaalkujul rullima, siis sai lisatud nöörääris (i-cord) ka nööbiliist sai sellega asendatud. Kaelus oleks ehk võinud olla pisut avaram - aga vaadates kudumile osaks saanud intensiivset kasutust, siis võib projekti lugeda kokkuvõttes õnnestunuks.
Lõnga jäi üle - sellest sai sama mustriraamatu järgi Muikkuset käki-läki. Müts oli algselt mõeldud endale, aga paraku täiskasvanule pähe see naljalt ei mahu. Pigem sobis peagi 2-aastaseks saavale pisipojale. Hetkel ootab peakate veel voodrit.

Lõng: Drops Nepal 50g/75m (65% villa, 35% alpaka), kulu kampsunile 870g ja mütsile ca 80g
Vardad: 4,00 ja 4,5mm
Mustrid raamatust "Hold your needles1": Armas ja Muikkuset  by tikru

Enne ja pärast esiklapse sündi kudusin päris palju - st et mingid põhilised beebikudumid olid teise lapse jaoks juba ootel. Kuna teisena sündis tütar - siis üks kohustuslik kudum oli ikka puudu. Nimelt kleit. Beebitüdrukul peab olema talvisel ajal ikka üks soe ja mõnus kleit, mida saab varvasteni tõmmata... materjaliks tundus vägagi sobilik alpakalõng oma varudest: Schachenmayr Alpaka Fashion.
Aluseks võtsin Eli beebikleidi mustri - kaeluse leheosa pärineb sealt. Ülejäänu sai tehtud peast. Esialgu sellisel kujul:

Paraku ei ulatunud kleit päris varvasteni, seega harutasin pisut ja lisasin veel ühe satsiosa. Nüüd on kleit peaaegu magamiskoti eest. Mõnus soe. Kaelusosa sai väikse truki ja pisikese lõbusa kassi kinnitust varjama.

Parasjagu hoo peale saanud, sai pisiplika ka ühe väga roosa mütsikese.

Kleidi mustri idee: Eli beebikleit
Lõng: Schachenmayr nomotta Alpaka Fashion, 100% alpaka, 50g/175m, kulu 4,5 tokki
Varras: 4,5mm

Mütsikese muster: Lilacs for Lila
Lõng: Drops Baby Merino, 100% meriino, 50g/175m - kootud kahekordsena, kulu veidi alla toki
Varras: 3,5mm

Kudumisaasta 2014 võib kokku võtta lühidalt: 13 697 meetrit ja 5 122 grammi.
Numbrid pole eelmise aastaga võrreldes ehk kuigi suured, kuid elukorraldust silmas pidades minu meelest täitsa korralikud ja arvestatavad.

Kurbusega pean tõdema, et lõngategemised (kraasimised, ketramised) on jäänud pisipere suurenemisega seoses unarusse - füüsiliselt lihtsalt pole kogu selle kaadervärgi jaoks toas kohta, kuhu väikesed näpud ei ulatuks.
Samas tõi see aasta aga muid uusi ja huvitavaid käsitöötegemisi. Muidugi üht-teist seoses remondiga, mis on ilmselt lahutamatu osa argielust veel päris pikka aega...

Vana maja renoveerimise rõõmud! Selle juurde käib kindlasti hulgaliselt palkide lihvimist, väikseid visandeid, suuri šabloone ja nuputamist.

Üle ega ümber ei saa aga enam käsitöökosmeetikast. Olles omandanud raamatu "Looduslik kosmeetika", ei olnud enam tagasiteed. Alustasin kehakoorijatest ja valmisseebi massist tehtud seepidest. Jõuluvana kingikotti aga sai lisaks veel huulevõideid, kehavõid, kätekreemi, massaaživõid, näoõli ning mitut erinevat sorti isetehtud seepi. Lisaks kasutan ise kehaõli ja näovett.

Millest siis selline tuhin? Üks asi viis teiseni - beebiootel tekkis mul sügav vastumeelsus mitmete kosmeetikavahendite ja nende lõhnade vastu. Avastasin dr. Hauschka sarja - mis lõhnas hõrgult ning keemiavabalt. Kuna hinnad nendel toodetel on arvestatavad, siis hakkasin alternatiive otsima. Süües kasvab isu.
Magusmandli õli baasil tehtud venitusarmide vastane õli on lihtne, suhteliselt soodne ja jäänud minu suureks lemmikuks. Samuti oli otsatu mu imestus, kui avastasin, et taimsetest rasvadest külmprotsessi meetodil ise kokku segatud seebid ei kuivata pooltki nii hullusti nahka kui kätepesuks mõeldud vedelseep või duššigeel. Jõuluvana kingikoti tarbeks sai tehtud partii "Memme Musi" huulevõideid, millega olen ise väga rahul. Ja muidugi on minu suur lemmik sidrunheina ja sheavõiga kätekreem. Esimese partii tegin jõulukinkideks - teise koguse enda hirmsasti kuivavat nahka silma pidades - pisut rammusama ja allikavee asemel kasutasin pärnaõie-piparmündi-kummeli tõmmist.
Nädal tagasi sai valmis ka esimene partii lambarasvasisaldusega seepe - praegu veel küpsevad - eks näis, kas pesevad ka hästi...

Sügisesed noodid

Enne lõplikke aasta kokkuvõtteid tuleb veel mõned sügisesemad tegemised ritta seada.
Kõigepealt triibulised põlvikud... alati on keegi, kellele tänu võlgu ollakse või kes on tänuvõlgu - seekord siis arveldamine sokipaariga.

Muster: omast peast

Lõng: pika üleminekuga 100% villane Karnaluksist

Varras: 2,5mm

Novembrikuus sai pisipoeg endale uued karupüksid ja vesti - seda suuresti igasugu neeru- ja põiehädade hirmus ning silmas pidades, et meil on põrandad päris külmad ja sellile meeldib hoolimata madalast temperatuurist seal alatihti pikutada.

Originaalmustri paneelile lisasin väikse "kala". Puusal üks üksik kalamehe haug ja seljal kaks vastassuundades ujuvat kala - kalade tähemärgi sümbol.

Kuna vest on igapäevases kasutuses üsna intensiivselt, siis pean mainima, et must Drops Alpaca ajab päris intensiivselt toppe. Mind see küll eriti ei häiri - kuna kudum on lapse naha sõbralikult pehme, soe ja mõnusasti langev. Viimase asjaolu tõttu kipuvad ka ilmselt kaks lustakat taskut esiküljel pidevalt pahupidi minema. 

Muster: Ilmari by Suvi Simola (Hold your needles 1)

Varras:4,00 ja 4,5mm

Lõng: Drops Alpaca ja Drops BabyAlpaca jäägid lõngakorvist: põhitooniks on mereroheline Alpaca kokkukootuna BabyAlpaca Silk lõngaga - kirjatud osa taustaks kahekordne kollane BabyAlpaca Silk ja kandid kootud musta kahekordse Alpacaga.

Karupükste lõnga otsisin samuti kokku olemasolevatest tokkidest. Originaalmustris on püksid täiesti labase sirge lõikega - st eeldatakse ilmselt, et villane lõng ise tagumiku järgi vormi venib. Kasutasin tagumiku vormimiseks siiski lühendatud ridu, et asjale mingit kuju anda. Püksipaar valmis väikse kasvuvaruga - sel talvel sain rõõmsa üllatuse osaliseks, kui eelmise hooaja kootud mõlemad kampsikud pägalikule veel selga läksid - loodan, et nendega saab kevadeni veel läbi.

Muster: aluseks võetud ja tuunitud Kanako püksid

Varras: 4,00mm

Lõng: pruun Drops Lima ja valge Lion Brand Fishermen's Wool olemasolevatest varudest

Kaelussallid on üks tänuväärne tegemine... 

Endale tegin sügisel veidi õhemat sorti jaheda ilma kaelusest, mis sai tehtud lõngajääkidest enda bareti juurde:

Muster: Hydrangea Neckwarmer by Anne Hanson (Brave New Knits) 

Lõng: lilla Fyberspates Scrumptious DK ja kokku kootuna valge Drops BabyAlpaca Silk ja heleroosa Red Heart Soft Cotton.

Varras: 3,5 ja 4,5mm

Teine on veidi tõsisem tükk ja sai õele sünnipäevakingiks:

Muster; Inspira Cowl

Lõng: Drops Big Delight ca 1,5 tokki ja kontrastiks analoogse jämedusega jäägid lõngakorvist.

Varras: 5,00, 6,00 ja 6,5mm