Käsitöönäitus

Vahepeal on päris palju askeldusi olnud.

Kahjuks küll olen ma kevadiste välitöödega oma randmetele pisut liiga teinud. Annavad tunda. Probleem on juba suhteliselt vana ja pärineb paari aasta tagusest hoogsast remondiperioodist. Tagantjärele olen ma nii tark küll, et naisterahva kehaline konstruktsioon ei ole ilmselgelt mõeldud tonnide kaupa liiva kärutamiseks. Tol korral olin kuu aega kipsis. Kuna praegu ei ole selleks aega ja ka trennis käimisest ei taha käte pärast loobuda, siis paratamatult on kudumine see, millega katsun vähem tegeleda.

Toimunud üritustest võiks ära märkida töökohal tegutseva naiste käsitööringi näituse - mina küll aktiivselt selle tegevuses ei osale, sest selline laste koolitunnisüsteem on tugevasti vastukarva. Niigi üüratult pikk nimekiiri ootavaid töid, millega ma katsun esmajärjekorras ühele poole saada. Aga kuna tööd paluti kõigil kaasa võtta, siis lõpptulemusena olid peale käsitööringi naiste tegemiste üleval veel minu kudumid ja ühe kolleegi valmistatud ehted.

Kahjuks on palju lahedaid asju leidnud uued peremehed - nii et minu asjadest said üles "My Blueberry Nights"- maavillane päevatekk, Drops Andesest tumesinine Vogue pontšo, oliivikarva Drops Nepalist Vivian, samast lõngast Green forest barett ja kaelus, valged kodus kedratud lõngast koerakarvalised kätised, emale kingitud Peace of My Mind sall maavillasest valgest ja lillaseguse Artisticu jääkidest, roosa-valge Semele ja lammas Loora udupeenes kostüümis. Viimane siis minu meelest kõige lahedam väljanäidatud tegelane - oma täiesti innovatiivsete kõrvarõngastega. Nimelt jõudsime me ehteid valmistava töökaaslasega järeldusele, et kõigil lammastel siiski peavad olema miskid märgid kõrvas. Nii et ehtemeister asus kohe tegevusse. Lisaks pärineb tema varrastelt ka popp ja noortepärane neoonikas kleit - sest olgem ausad - ühele korralikule tütarlapsele on ikka pelgalt kahe nööbiga rahvuslik kampsun liiga napp riietus.

Lisaks oli näitusel üleval veel mitut tegu ja nägu Annise salle. Väga lahe oli minu meelest ka see väike maavillane märss, millele  lammas Loora on fotol oma selja toetanud - ning silma jäi ka poest ostetud süsimust õlasall, millele andis imelise nüansi arhailine tikand. No ja siis muidugi ehted - mida ma saan rõõmsalt ainult ohutust kaugusest vaadata - lihtsalt peale kulla kõrvades eriti midagi kanda ei kannata - igasugu kaela ja käe-ehted ainult läbi häda. Jääb üle vaid kadestada Lammas Looret tema pärlkõrvarõngaste pärast.

Üritus oli igal juhul lahe - loodetavasti traditsioon kestab!