Paar pooli ja üks müts

Kuna eelmises postituses oli juttu ketramisest, siis pean sellest ka natuke midagi ette näitama…

Ketramise õppimisel tuleb alustada ikka korrutamisest – selline on minu ema seisukoht ja seda ma olen natuke ka soojenduseks harjutanud ema poolt valmis kedratud ühekordset lõnga kuritarvitades. Lihtsalt alguses on natuke keeruline saada oma käed –jalad ühtlases rütmis tööle. No nagu auto juhtimisegagi – et alguses tundub päris võimatu opereerida rooli – kangide – pedaalide ja lülititega samaaegselt liiklust jälgides – kuid küll see vaikselt kõik tuleb. Harjutamine teeb meistriks. Mõne inimese on isegi teinud maailmameistriks – nii et ei maksa lasta tujul langeda.

Kuna sõbranna, kellega koos me ketramise teema oleme käsile võtnud, ei oma üldse mingit varasemat kogemust, siis otsisin esimeseks harjutuseks sobivat heiet – mida saaks lõngaks kedrata - kuna temal ei ole kedagi, kes korrutamiseks sobivat ühekordset lõnga ette valmistaks. No nagu tunnetuse saamiseks – et kuidas ja kui kiiresti see keerd sinna lõngale peale jookseb  ja kuidas see asi sealt voki suust sisse sõidab ning poolile kerib.

Ostsin kohalikust talupoest kahte heiet: värviüleminekuga Jõgeva oma ja ühevärvilist sinist Aade heiet. 

Proovisin seda Jõgeva heiet kuidagi taltsutada – aga see oli nii õrnuke, et ei õnnestunud kuidagi teda lõngaks vormida. Ema oli just teinud pooli jagu koerakarvast lõnga – ja tuli välkidee kedrata see tõrksa heidega kokku. Heie oli nii peen ja habras, et pärast mitmekordset katkemist tuli ema mulle appi ja harutas heiet kerast lahti kui mina vokki tallasin. Tulemus sai päris huvitav:

Teine ühevärvilise heidega läks õnneks – esialgu sai sellest ilus sinine ühekordne lõng – teadsin juba ka sõbrannale soovitada, et millist kera poest valida esialgseteks harjutusteks. Jämedamat sorti ja värviüleminekutega Aade heiet pidavat saama kahjuks ainult kohapealt osta. Minu meelest on Aadel super ilusad värviüleminekutega lõngad - just selline pikk värvijooks on see, mis mind nende juures köidab...

Kahjuks jooksevad kevadised tööd mürinal peale - nii et lõngaga mässamiseks jääb aega napiks. Kuna eile sai sõbranna juurest koju taritud kotitäis värskelt niidetud valget villa - siis ilmselt on varsti võimalik paar sõna öelda ka villapesemise teemal.

Tahaksin kangesti uhkeldada ka uute imeliste kudumitega – endalegi üllatuseks olen ma aga endale päris harjumatult suure poolikute tööde hunniku kogunud.

Lõpetamata asjade kogus on muidugi nii suureks paisunud mitmel väga heal põhjusel: 
1. kampsun (seda koon ainult õhtul kodus, kuna nii suurt asja on tülikas kaasa tassida), 

2. boolero (proovitöö silmas pidades seda, et juulikuuks on vaja mul teha pitsiline jakk ühele pruudile ja alustamist ei saanud enam edasi lükata), 

3. randmesoojendajad (paksust lõngast peenikeste sukavarrastega kudumine pani randmeliigesed valutama)
4. ammusest ajast üks pitssall (muster oli nii kribu ja raske lugeda, et sellest tuli kerge masendus).

Ometi on kogu selle pooleliolevate asjade hulga kõrvalt midagi ka valmis saanud. Käisin bussiga mandrimaal – kaks korda 4 tundi kudumisaega on päris sobiv mütsi valmistamiseks. Ostsin endale kohaliku Rahva Raamatu kauplusest viimase „Kuduja mustrikogu“ – sest mulle niiväga meeldis selle nuppude-palmikute osa. Samas on olnud ka ammu plaanis kududa endale Gedifra Angora Merino imepehmest-kergest lõngast peenem ja pitsilisem kevadine barett (lõng ka kõik ilusti olemas). Printsessilõikeline villane mantel lihtsalt tahtis enda kõrvale säravvalget peakatet.  Seega võtsin raamatu bussireisile kaasa ja hakkasin lihtsalt järjest kuduma ning klapitama erinevaid mustreid.

Müts ise sai selline:

Kuna plaanin siia üles seada ka mustri (skeemidena) – siis täpsem kirjeldus juba selle juurde.

Lõng: Gedifra AngoraMerino 25g/118m (80% angoora ja 20% meriino)

Oma suureks kurvastuseks avastasin, et seda lõnga enam ei toodeta L

Kulu ca 1,8 tokki

Varras: 3,00mm ja 4,00mm