Tippide ja Täppideta

Esimesed kurvad talle-kogemused on nüüdseks siis käes. Olen kuulnud mitme lambakasvataja käest kurtmist, et talled on sel aastal nõrgukesed ja kipuvad karjast välja minema - lisaks veel sääskede edasi kantav raskeid väärarenguid põhjustav haigus, mille kohta Saaremaal küll veel juhte pole kuulda olnud... Esimesena terve ja tugevana sündinud Sohvi aga andis lootust, et ehk meil  sel aastal kõik laabub.

Kahjuks aga kolis talleke Tipp loojakarja teise elupäeva pealelõunal. Hommikul oli krips-kraps ja koos Täpiga veel ema piimariiuli kallal usinalt ning tatsas mööda boksi ringi. Lõunal vaatama minnes aga lebas tegelane boksivärava ees maas ja vaevu hingitses veel. Ilmselgelt alajahtunud - seega tõin ta tuppa soojenduskasti, aga enam ta ei toibunudki.

Eks ma siis hakkasin kotkapilguga jälgima teist tallekest. Kuri kahtlus leidis kinnitust, kui ka Täpp teise elupäeva hommikul loiuvõitu ja nõrguke tundus. Konsulteerisin veterinaariga ja asusis tegelast tohterdama. Tall jalul hästi ei seisnud ja liikumine oli ka väga vaevaline, samas udara kallal tegutses usinalt ja piima jõi ise ning reipalt, seedimine töötas probleemideta. Reedel maha jäänud tall tundus laupäeva õhtuks pärast tohterdamist, vitamiinide-mineraalide manustamist juba kabedam - tatsas veidi aktiivsemalt ringi ja lihastoonus tundus olevat parem. Pühapäeval aga pööras asi uuesti kehvemaks ning õhtuks oli tall täiesti sirakil maas... ei toibunudki enam, lahkus venna seltsi esmaspäeval viie päeva vanusena. 

Kui Tipp oli juba sündides veidi äbarikum, siis Täpp tundus esimesel elupäeval täies elujõus uteke. Seega polnud päris tema kaotuseks valmis. Eks mitmepäevase poputamise peale saab iga väike putukas armsaks - ja muudkui mõtled, et miks selline jama küll... Ega ka veterinaar mulle midagi põhjapanevat selgituseks öelda ei osanud. Kahtlus siiski, et tegu seleeni-vitamiini puudusega. Loogikaga asjale lähenedes on küll mõistetav, et kui tall ka pärast mitmepäevast ravitsemist oleks jalule saanud, siis head põhikarja utte äbarikust loomakesest üldjuhul ei saa... Aga ikkagi on meeletult kahju. Ootasime neid 3/4 peenvillase veresusega tallesid pikisilmi, rõõmustades nende saabumise üle. Tutt on võrreldes teiste uttedega algusest peale olnud veidi kahtlane oma alalise nohuga, mis ei taandunud ka pärast ussirohu saamist ning mille põhjuste kohta ka kohalik vet. ei osanud midagi arvata... Oma niigi imeväikesest põhikarjast ilmselt veel teda välja praakida ka ei raatsi -  ta on üles näidanud piiritut ema-armastust, hoolitsedes ja imetades oma väikest väetit tallekest hoolimata sellest, et enamuse ajast oli tall temast eemal tubases soenduskastis. Hea, et meil on piimavaras Sohvi praegu varnast võtta - Tutil ju udar piima toodab ning vähemalt alguses peab keegi selle välja lüpsma, et põletikku vältida.
Ehk peab üle vaatama uttede söötmisteema - Ahvena tallekest, tema kiiret kasvamist ja tsirkusetrikke vaadates loodan, et väga valesti selles osas midagi olla ei saa. Sool ja mineraal on alaliselt ees ning lisasööta saavad tiined uted samuti juurde. Mahedana pidamisel tuleb pigem lähtuda põhimõttest, et nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik - pidades silmas täiendavaid ravimeid ning mittemahedaid lisasöötasid... Eks süda ole ikka raske. Aga enne põhjapanevate järelduste tegemist ootame igatahes veel ära ka Mustu poegimise - tema sai veterinaari soovitusel seleeni-vitamiini süsti profülaktika mõttes enne tallede sündi naha vahele...