Pisike positiivsus päevas

Täna ei taha ma üldse rääkida kudumisest - vaid toredatest inimestest ja hobustes ja kapjadest. Noh - lihtsalt selle pärast, et see blogi mul siin nagunii on - siis samahästi võin ma teha seda ka siin - seda enam, et kapjade lõikamine on teatud mõttes käsitöö...  Hobud on lahutamatu osa minu igapäevaelust - kui neid loomakesi on mitu, siis see ilmselt ei saagi olla teistmoodi. Ja hobu ilma karjata on nukker hobu. Ja mis inimestesse puutub - eestlased räägivad teineteisest liiga harva head. Peaks rohkem ja sagedamini.

Tiit on see tore mandrimaa mees, keda ma tahan täna kiita. Ta hoiab silma peal mu kabjalistekarjal ja on abiks nõu ning jõuga nende tervist puudutavate teemade osas - niivõrd kuivõrd see teisest Eesti otsast võimalik on. Kasvõi telefoni teel. Igal inimesel on ka eraelu - ja seda ei saa pahaks panna, aga vahel on eluliselt tähtis, et sõltumata kuupäevast, kellaajast ning kuuseisust telefonile vastataks. Igaüks, kes on oma siruli ja silmnähtavalt valude käes vaevleva loomakese juures laupäeva hilisõhtul veterinaari telefoni teel kätte saada üritanud - teab, millest ma räägin. Olenemata sellest, kui suur on parasjagu mu mure ühe või teise suure sõbra tervisehäda pärast - suudab Tiit ikka anda rea asjalikke soovitusi... sest pole midagi hullemat sellest, kui NÄED, et loomal on piin olla - aga ei saa või oska midagi selle leevendamiseks teha. Siinkohal tõsine respekt kõigile veterinaaridele, sotsiaaltöötajatele, arstidele jms. ameti esindajatele, kelle poole pöördutakse ikka ja alati murega. Minu meelest on eriti tähelepanuväärne see, kui sellise ameti esindaja suudab jääda positiivseks ja heatujuliseks - nii et endalgi läeb suure mure juures süda kergemaks ning meel mahedamaks. Sedavõrd toredam tundub, kui veterinaari kutsumise põhjuseks on iga-aastane korraline vaktsineerimine ning mingit suurt häda ei olegi. Minu meelest on Tiidu puhul täiesti tähelepanuväärne see, kuidas ta hobustega toimetab ja lausa käigu pealt ilma suurema tseremooniata näiteks süstimise protseduurid läbi viib. Kui ma ninapidi juures ei oleks, ei saaks ma arugi, et ta hobusele parasjagu sutsaka ära tegi. Käib vilksti. Võin kihla vedada, et valdav osa hobustest ei saa ka aru. Mis ongi eesmärk omaette. Uskuge mind - on eksemplare hobumaailmas, keda tõesti ei maksa nõeltega nina ees vehkimise, pihustipudelite vussutamise ja muu sellisega närvi ajada. Pool tonni paaniliselt ringi trampivat, ette ja taha löövat ning hammustavat lemmiklooma ei ole teie tervisele kasulik.

Kniks ja kummardus... ka minu väikse eesti tõugu mammuti Eili poolt, kellel sel aastal 25 ette tiksumas - inimese kohta on selline number kukepea, aga ühe hobuse jaoks ikkagi juba vääääga väärikas vanus.  

Nagu eakatel kahejalgsetel - nii ka neljajalgsetel kipuvad kondid kangeks jääma ja liigesed liiga tegema - lisaks oli Eilil juba minu juurde tulles vana tagajalavigastus, mis vahete vahel siiani ennast tunda annab. See kokku muudab tema puhul veidi keerulisemaks kapjade lõikamise protseduuri - mis on midagi sarnast inimeste küünte lõikamisele - kuid looma seisukohalt veel vajalikum, sest kui kabi kasvab liiga pikaks, siis muutub jala asend valeks, mis omakorda hakkab liigestele paha tegema. Üldjuhul on sepp see, kes hobude värkimiseks kohale kutsutakse - aga kuna Saaremaal pole siukest seppa käepärast, siis ikka valdavalt teen selle töö ise ära. No ja viimasel kapjade lõikamise korral selgus, et vanaproua keeldub üldse paremale tagajalale toetumast. Pärast paari nädalat kaklust teemal "võtame-nüüd-lõpuks-selle-tagumise-vasaku-jala-üles-ja-toetume-paremale-jalale-ning-lõikame-kabja-lühemaks" sai memmeke täna laksu rahustit hinge alla ja koiva nii üles tõstetud, et see kabi sai lõpuks lõigatud. Ma mõistan, et valdaval enamusel puudub igasugune kokkupuude sellega, et mida kujutab endast hobuse kapjade lõikamine ehk värkimine - seletuseks võin mainida, et minu jaoks on see nagu väike jõusaalitreening: eriti kui patsiendiks on siuke väärikas vanur nagu Eili, kes kasutab minu head südant ja soovi mitte üle koormata mahapuutuvaid jalakesi ning toetab rahulikult võimalikult suure osa oma ca 350kg keharaskusest kabja lõikamise protseduuri käigus minu selga. Aga ma pole ikka päris nii tugev nagu Pipi, et jaksaks hobust lausa kätel kanda. Nii et Tiit tuli nüüd appi ja väikse rahusti mõju all sai selle asjaga ühele poole. Järgmiseks värkimiskorraks ka väikese paki pulbrit - et need kondid vanamemmel nii kanged ei tunduks.

Selline väike vahelepõige varraste-lõngade ja kudumisjuttudele...