Tagasivaade.

Tsiteerides Agu Sihvkat… „et kõik algusest peale ausalt ära rääkida …“ tuleb alustada ilmselt algusest.

Üles olen kasvanud rammusa maaõhu käes ajal, mil keegi ei teadnud midagi osooniaukudest, jalgrattakiivri kandmisest või ringvarrastest. Päris kindlasti olid mul kodus olemas oma karupüksid, vardaid kuduv vanaema, Singeri masin ning vokk. Kolkaelu miinuspooleks võib lugeda kahtlemata asjaolu, et tihtipeale asendasid mängukaaslasi käbid, kastanimunad, kassid ja lehmad – vanemad õed olid minust hulga vanemad, koera meil ei olnud ja ema ei lubanud võtta ka.

Suve ootasin alati nagu hingeõnnistust – sest siis tulid maale oma koolivaheaega veetma loetamatu arv tädide ja onude lapsi ning ka naabriperedes läks asi elavamaks. Oli kellega mängida. Meid oli nii palju, et saime isegi spartakiaadi pidada. Valdav osa kogu sellest kambast oli siiski kahjuks minust vanemad – nii et ma ei võitnud küll ühtegi medalit. Aga tänu vanematele õdedele õppisin ma paljusid asju eakaaslastega võrreldes varem selgeks. Kuna mul oli kodus vanaema näol hoidja olemas, siis ka lasteaeda läksin alles nn. „nullklassi“ (mis oli vist sisult kooli ettevalmistusklass). Olin väga pelglik laps – ühte pinki pandi mind teise samasuguse sundkorras lasteaeda sattunud neiuga. Tema vähemalt julges nutta, kui ta vanematest hommikul lasteaeda maha pidi jääma – mina ei tihanud sedagi (siinkohal väärib ära märkimist, et see lasteaia pingist alguse saanud väärt sõprus kestab siiani).

Lasteaias ma juba oskasin heegeldada oma nukkudele väikseid asju helesinise plastmassist heegelnõelaga … Mul on väga selgelt meeles, kuidas meisterdamise tunnis pidi heegeldama ketti – ja minul ja ühel teisel tüdrukul tuli see nii hästi väljas, et veetsimegi parimate sõbrannadena koos suurema osa päevast põrandal istudes ja heegeldades ... Millal see kudumine täpsemalt alguse sai – ei mäletagi – aga seda vist õpetas mulle vanem õde … nagu ka kingapaelte lipsu sidumist …

Esimene suurem kudumistöö kooliajast on mul meeles: kukepõlles roheline sall (ei mäletagi, kas see oli omaalgatuslik projekt või midagi kohustuslikust repertuaarist). Aga siis mingi hetk tuli sundkorras valmis teha sokid. Erinevalt mitmetest klassikaaslastest ei olnud mul siis enam kodus vanaema, kes minu eest asja valmis pusiks. Emal-õdedel lihtsalt polnud aega. Nii ma siis selle sokiteemaga maadlesingi – see on tõepoolest kõige vastikum kudumisealamus üleüldse minu teadliku elu jooksul. Sokid tulid suhteliselt erineva kuju ja mõõduga ja ma ei kandnud neid kordagi.

Põhikooli käsitöötundidega seoses on mul üldse eredaid mälestusi suhteliselt palju. Käsitöö mulle meeldis – ja ema kudus, heegeldas ja tikkis nii palju, kui tal selleks kolhoosi loomade talitamise ja koduse loomapidamise kõrvalt mahti jäi. Paraku oli meil käsitööõpetajaga sügav vastastikune antipaatia. Minupoolse mässu põhjuseks oli tihti see, et ma tahtsin teha juba midagi palju keerulisemat, kui padjapüüri õmblemine või salli kudumine ... või neid teha mingil omamoodi viisil. Minus ei tekitanud mingit erilist austust asjaolu, et õpetaja ei osanud sõrme pealt kududa vaid „viskas lönga püuga“ – nagu ema selle kudumisviisi kohta põlglikult mainib. Nii tollane kui ka tänapäevane ette antud ÕPPEPROGRAMM – oli ja on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt endiselt suht küündimatu ja peamiselt välja töötatud selleks, et tappa igas noores ja lapses vähegi tärkav käsitööhuvi ja millegi ilusa loomiselamus. Käsitöö oli mul isegi mõni veerand „5“-lise tunnistuse ainuke „4“ – sest ma lihtsalt olin teinud midagi muud, kui õpetaja õppeprogrammi alusel nõudis (näiteks olid tal mingid igivanad lõiked, mille järgi kõik pidid oma kohustusliku öösärgi või pluusi välja lõikama ja õmblema – kuna mul aga olid kodus vanemad õed ja Nõukogude Naise lõikelehed – siis ma kasutasin ära pigem neid). Takkajärgi saan ma õpetaja fantaasiavaesuses ja algelisuses süüdistada ajastut – aga tänapäevaste käsitööõpetajate vabanduseks ei saa isegi seda argumenti kasutada.

Suurima projektina põhikoolist sain hakkama suure kootud maavillase kampsuniga – helehallil taustal elektrisiniste ja tumesiniste loperguste mummudega. Tahtsin midagi moekalt lohvakat. Mustri tegin ise – nagu ka lõike (kui seda lõikeks nimetada võis). Kogu kampsun sai kootud 2/8 lõngale vastavate imepeenikeste varrastega – ma olin ikka päris pühendunult selle asja kudumise kallal. Peale pesu muidugi muutus kampsun hiiglaslikuks – aga kandsin seda uhkusega ja tegemist oli tõeliselt sooja esemega - kusagil pööningul on kampsun vist siiani alles.
Kudumisega tuli kusagil peale keskkooli-ülikooli tööl käies väga pikk paus sisse... kiired ajad - muud huvid...
Nii et kui ma aastal 2010 septembris otsustasin Selveri Hullude Päevade letis nägema supersoodsalt Red Heart'si Lisa tumepunast lõnga (mille värvus sobis imeliselt õetütre maitsega) - siis oligi otsus küps - aasta 2010. jõulukingid tulevad kõik ise kootud! Internetist käsitööteemasid-foorumeid ja mustreid otsides sattusin ma nagu laps kommipoodi!!! Valik ja võimalused olid lihtsalt lõputud - võrreldes põhikooli ja keskkooliaegadega oli toimunud tõeline tiigrihüpe! Ja nii siis juhtuski - et kord juba vardad pihku võtnud - pole ma sellest ajast suutnud neid enam päris peost panna...


Siin siis Drops'i lõputust mustrikogust pärilt pontšo, tumepunasest lõngast, millest kõik sai alguse.