Ootamismõtted

Ootamine kui selline, on iseenesest tore … Jõulude, kevade ja muutuste ootamine... Aeg läbi mõtlemiseks ja unistamiseks, et mis ja kuidas. Mõne asja puhul ongi ootamine see kõige ilusam – juhtumised ise kipuvad minema hoopis omasoodu ja teisiti, kui ootaja mõtetes. Mis iseenesest ei pruugi olla sugugi halb asi. Elu suudab ju ikka üllatada – peamine, et meeldivad üllatused oleks ülekaalus. Kuna ma vaikselt üritan hoolimata kõigist ebameeldivustest kulgeda positiivsuse lainel – siis täna tuleb positiivne post.

Igasugu asju on vahepeal juhtunud. Ma vist olen juba viis korda hakanud siia uut blogiposti koostama, aga ei ole eriti kaugele jõudnud. Kogu aeg on selline tunne, et mõne kudumi võiks ju ka valmis saada. Siis oleks nagu asja ja piisavalt põhjust jälle.

Vabariigi aastapäeval juhtuski lõpuks siis selline lugu, et tuli valmis teha üks-kaks-kolm meepoolele uue mobiilikoti …

Vana telefoniümbris oli läinud õnnetult kaotsi. Eks see esimene sai tehtud nii „ajutiseks asjaks“ suvalise sukavarda ja jupi halli maavillase lõngaga – aga pole midagi püsivamat, kui ajutised asjad. Kestis juba aasta teine.  

Uus märss sai välkoperatsioonina tehtud ilma pikema planeerimiseta ja nii kuidas juhtus tulema varrastelt. Need nupud seal küljes on muuseas pidurikettad – et märss taskust välja ei kukuks. Ja kuna eelmisel kotil oli käepael, mis osutus väga mugavaks lisaks – siis sai ka uuele see külge. Lõngaks shetlandi villane Wool&Woollenist .

Nagu meespoole asjade puhul traditsiooniks saanud – tähendas uue mobiilikoti valmimine seda, et vana tuli kah uuesti päevavalgele. 

Siinkohal ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ehin ennast natuke ka meespoole käsitöösaavutustega. Väga õnnelik olen meie uue terrassi üle, mis on puhas käsitöö. Ma võin pea anda, et MITTE KELLELGI ei ole sarnast ehitist elutoa uksest õue astudes varvaste all. Eks seda ole nüüd plaanitud juba aastaid - aga kaua tehtud kaunikene.

Asja idee pärineb ühest hulk aega tagasi trehvatud artiklist: Põrand kõverate joonlaudade maalt Meespoolele hakkas mõte kui selline niiväga meeldima, et arutasime isekeskis isegi põgusalt võimaluse üle analoogne põrand elutuppa teha. Mingiks ajaks jäi teema soiku. Aga ühel hetkel oli olemas isesaetud saarelaud ja … üks asi viis teiseni – nii et praeguseks on meil olemas ilmeline kõverate joonlaudade maalt pärit terrassipõrand paksust saarelauast. Enda auks võin sellest suurest ettevõtmisest pidada küll ainult  teoretiseerimist ja laudade ülevõõpamist ... Nagu fotolt näha, on kohane terrassivalgusti ka juba täiesti välja valitud - kas ja milline ülejäänud viimistlus (katus, piirded) sinna juurde saab – ei olegi veel päris kindel. Kurb ja kahju on vaid, et hommikupäikeseterassi kasutus on sel hooajal kasinavõitu - valdavalt laiutavad taevas vihmapilved.

Aga eks see saarepuu ole üks tänuväärt puu – samast kodukootud saematerjalist sai suvepuhkusel valmis ka meie uus garderoob. Seal sai minu pärisosaks oluliselt mahukam lihvimise ja lakkimise töö. Sissejuhatuseks olin muidugi juba hulk aega sirvinud erinevaid valmislahendusi, mis on mõttetult kallid - ja kaalunud ka liimpuitplaatidest ise asja kokku panemist. Lõpuks jõudsime ikka järeldusele, et kuna lauamaterjali kodus on, siis on ikkagi kõige lihtsam ja stiilsem sobitada olemasolev materjal just selliseks garderoobilahenduseks, nagu endale kõige paremini sobib ja meeldib. 

Uksi uuel riiete panipaigal küll veel ees ei ole (võib-olla tuleb esialgu sinna lihtsalt kardin). Kuna garderoob sai nurgakesse, kus senini on olnud koera pesa, siis Tipsu magab siiani veel üleriiete sektsiooni alumisel korrusel kingariiuli vahele pressituna rõõmsalt edasi. Lihtsalt kättevõtmise asi on kogu üleriiete maailm köögis asuvast vanast riietekapist garderoobi üle kolida. Aga ühel heal päeval tuleb see liigutus lihtsalt ära teha.