Heintest, lammastest, suvest ja marjadest

Kuna on suvi (teoreetiliselt), siis oleks kohane rääkida ka heinateost ja kariloomadest. Sest suvi on ikka rohusööjate pererahvale heinaaeg. Niivõrd kuivõrd.

Käesoleva aasta suvi sarnaneb küll pigem tujukale septembrile - nii et mingist imelisest heinailmast ei saa siinkohal juttu olla. Olen siiralt tänulik, et sain heina põllul rulli - ja esimene lahti kraabitud kera näib olevat päris viisaka kvaliteediga selle kohta, et vihm kõik paksud heinavaalud paar korda maa alla peksis.

Täiesti eraldi teema on käesoleval aasta heina kogus.

Kui klassikaliselt arvestasin ületalve pidamiseks 10 suurt rulooni heina hobuse kohta (no kui mul helde käega ema vahepeal söödab, siis pigem nii 12-13) ja sel aastal on lisaks kolmele hobusele ka neli lammast... Siis heina tuli sel aastal ootamatult 138 rulooni... Eelmise aastaga võrreldes on ruloonid tõsi küll - veidi väiksemad. Aga sellist kogust pole kunagi varem kokku saanud. Olgem ausad - paar aastat olen paari põldu ka lihtsalt purustada lasknud - kui heinakasv seal eriti nadi on ja niitmisel erilist mõtet ei näi olevat.

Ka kõige meeletuma prognoosi kohaselt ei tohiks heinakulu olla sel aastal üle 50-60 rulooni. Mis tähenda, et üle on ikka mingi 80-ne rulooni kanti. Kvaliteet on ka ilmselt erinev, sest ühel põllul on heina sees ka galeegat - mis sel aastal hiilgas oma kasvuga selliselt, et niiduk sinna puhmasse sõna otseses mõttes kinni jäi. Selle heina osas mul ei ole väga optimistlikku kvaliteediprognoosi - sest kohati meenutas heinavaal pigem ümberlükatud labu.

Käesoleva hetke seisuga värisen ja ootan kogu selle kupatuse kohta saabuvat teenustöö arvet. Väike see ei saa olema. Pigem on küsimus, et kui suur ja kauaks tuleb hambad varna panna. Sealt edasi on küsimus, et kas õnnestub ka ülejääk ära müüa. Põldude servas mädanevad ruloonid ei ole mingi kena asi.

Talveports on praeguseks koju toodud, virnastatud ja koormakilega kaetud - abiks musklis mehekäed - paar sõiduautot järelkärudega ja tuttav traktor rullide tõstmisel.

Lammaste valdkonnas on asjad veidi nukrad. Tuttavate karjas käis nädal pärast esimest tapatalgut veelkord hunt. Seekord oli ohvriks üks jäärtall - kahtlustame, et huntide omavoli ja tegutsemist rikkusid karjamaale lastud kolm suurt hobust. Teine murdmine toimus täpselt nädal pärast esimest. Hetkel on vaikus. Eksperthinnangu kohaselt on murdmas käinud vähemalt kaks isendit ja kuigi DNA-proovide vastuseid ei ole, on eeldatavasti tegemist siiski hundiga.

Meie Alfred oma kolme naisega on rõõmsad ja pontsakad. Mingi trikiga on kahel korral õnnestunud erinevatel uttedel läbi aia joosta ja Alfredile kosja minna. Meespool on selles osas äraootaval seisukohal ja ei näe ise läbi aia trügimisega vaeva. Kõigepealt aktivist Ahven ja mõni nädal hiljem ka Tutt.

 

Aga mingeid tegude tegemisi pole märgata. Tutil on alates toomisest nina nohune - ei tea, kas põhjuseks on ussid või midagi hullemat. Nohiseb, lüristab - aga näeb pontsakas ning kabe välja. Kaalus on kõik tegelased lopsaka rohu tõttu väga agaralt juurde võtnud. Meeletu rohukasvu tõttu peab karjusealuseid päris tihti läbi käima ja niitnud oleme ka aia seest. Niidetud heina olen viinud lammastele varjualustesse küljealuseks - see nositakse vaikselt nahka. Ahven kui tõsine trikilammas on alati muudkui ninapidi juures - niida või sääred alt. Tõsise ja pühendunud akrobaadina armastab Ahven muuhulgas ka kõigi asjade otsa ronimist - oskusi treenis ta juba tallis müüri serval turnides ja väljas passib ta vahelduva eduga varjualuse katusel. Mind heinakäruga nähes tekkis Ahvenal kohe kirglik soov ka sinna heinahunniku otsa karata - hoolimata minu häälekast hurjutamisest sai ikka päris mitu katset tehtud.

Lisaks heinasaagile on sel aastal ka päris lopsakas marjasaak. Maasikaid sai sel aastal enda külmik täis ja poolel külal ka vist veel takkapihta. Üle mitme aasta oli ka päris suur lust metsamaasikaid korjata.

Saagi üle ei saa nuriseda - eelnevatel aastatel on tulnud piirduda mõne kõrretäiega.

Kirsisaak on sel aastal samuti märkimisväärne - meie majapidamises tähendab kirsside korjamine seda, et kõrgemad puud saetakse kirsirohkel aastal maha. Sest sinna pilvepiirile marja korjama mina oma kõrgusekartuses ei küüni. Kuna tavaliselt jääb kirsiaastate vahele päris pikk paus, siis taastumisega pole probleemi.

Sel aastal tegin ära esimest korda ka sõstramarmelaadi triki. MMMMmmmmm - see on üks häää kraam. Sõbranna marmelaadipurkide tühjendamisel olen oma panuse mitu aastat andnud. See suvi teatas ema, et tema sõstramahla aurutada ei plaani. Nii siis ongi mu esimene marmelaadilaar valmis. Mõned purgid puhast punase sõstra marmelaadi ja mõned koos kirssidega.

Lihtne sõstramarmelaad:

Tõsta marjad potti - keeda natuke. Pressi läbi sõela, nii et sõelale jääb kivide ja nahkade tahke mass. Lisa läbi sõela pressitud kogusele suhkrut 1:1-le või veidi vähem. (Kui kasutad moosisuhkrut - võib julgelt vähem panna. Ma panin tavalistki suhkrut vast 3/4 sõstravedeliku kogusest ja tarretus väga ilusti.) Lase suhkruga segatud mass keema tõusta - korja vaht. Pane purki, kaaneta õhukindlalt ja tõsta jahedasse tarduma.