Tuesday, June 12, 2012

Tirrud kohal!


Kõigepealt pean ma vabandama, oma varraste ja lõngakerade nimel... sest ilmselgelt hakkab see kudumise teema, millest kõik sai alguse - valguma siin blogipostidesse igasse ilmakaarde laiali ja sulanduma muude teemade sekka. Kuduruumi kudumispostituste kõrvale tuleb järjepanu ilmselt üha rohkem ka Koduruumi igapäevaelulisi teemasid. Sest nüüd mul ei ole kodus mitte ainult suuremas koguses lõnga - vaid ka lõngatootjaid.

Esimese juuni seisuga on asi on nii kaugel, et meie tagasihoidlikus väikeses majapidamises pesitsevad täiesti uued villatootjad. Rootsi peenvillane jäärapõks Alfred Airi peenvillaste karjast ning pooleverelised maalapsed Mustu, Ahven ja melanhoone Tutt Jaani talust .
Tegelikult pole ma kunagi pikemalt lammaste soetamise peale mõelnud - sest näiteks võrreldes hobustega tunduvad nad üsna arulagedad ja kaootilised loomad. Aga ära iial ütle "iial". Nüüd on tirrud ometi kohal ja vitsutavad esimesi päevi väljas rohelist kõhtu...

Minu lasteaia pingipoolik kolis maale elama mõni aasta tagasi - lausa naaberkülla. Käepäraselt 4km kaugusele vanasse taluhäärberisse. Mõne aja pärast tulid nende majapidamisse hobuste kõrvale ka lambad. Eks ma olen jälginud juba hulk aega seda alustamise mure ja rõõmu. Ema ketrab ju usinalt koeravilla, mille kõrvale ikka natuke lammast kulub kah ära. Siinkohal ongi sõbrad-tuttavad ja nende lambad appi tulnud. See lustakate loomade kari koosneb küll valgepealistest lihasuunalistest tegelastest.

Kuigi mulle maitseb ka lamba liha - siis ikka vill on see, mis lamba juures minu südame natuke kiiremini põksuma paneb. Endale märkamatult hakkasin sõbrannaga koos mööda erinevaid lambateemalisi koolitusi ja infopäevi kolistama. Kaasa sai tehtud algajatele lambakasvatajatele korraldatud KnowSheep tutvumistuur erinevate Saaremaa lambakasvatajate juurde. Minu suureks meelehärmiks aga ei õnnestunud mul tuvastada ühtegi kohalikku villalamba kasvatajat - kes lisaks lihakere suurusele hindaks villa ja sooviks karja nimelt selles suunas parendada. Siinkohal tuligi appi internet - mille kaudu sai selgeks, et Eestis ikka erinevaid villalambaid ja villa suunalisi kasvatajaid leidub - no nii näpuotsaga. Sisse on toodud ka vähesel määral villalamba tõugusid. Kirjust lambatõugudemaastikust leiab infot näiteks SIIT.
Koolitusreisil ja kasvatajatega suheldes sai üsna ruttu selgeks, et kohalikud lambapidajad suhtusid villa pigem kui tüütusse kõrvalprodukti - st. et minu villasuunaliste arvamusavalduste juures soovis ilmselt päris mitu neist mõttes pigem villa põlemisomaduste parandamist. Ega kogenud lambakasvatajad ei hoidunud ka tarkust vaka all - nii et teist päeva tirrude omanikuna sain ühelt kogenud tegijalt juba loengu osaliseks, et tegelikult on villasuunalise lamba kasvatamine mõttetu - ainult liha, liha ja veelkord liha on see, mille pärast lammast kasvatada maksab ja mida ka müüa saab. Minu maainimese loogika ütleb aga selle koha pealt nõndaviisi: ei ole ma veel näinud lammast, kes kasvataks ainult villa ja kellel liha luudel puuduks (loomakaitsejuhtumid palun siinkohal välja arvata) - ja kui mul on võimalus saada nii kvaliteetset villa kui ka liha - miks ma peaksin leppima ainult kvaliteetse lihaga? Seda enam, et ma tahan sellest villast ISE midagi ka teha. No selle avalduse peale kogenud lambakasvataja natuke solvus ja lausus, et küll ma varsti arvan teisiti, et elu õpetab. No mina jään igatahes sõrulase kangusega oma esialgse mõtte juurde... kuni vastupidist ei ole tõestatud. Tulevik näitab.
 Tegelikult oli lammaste tulek algselt plaanitud küll suve teise poolde - aga pärast seda, kui olin Airi blogis näinud Alfredi portreed... läks asi kuidagi väga kiirelt käima. Sest kui oli leitud jäär, siis oli talle ju ka vaja sobivaid naisi. Airi tuli siingi appi – tema kaudu leidsin Jaani talu. Kokku kahe nädalaga olid lambad kohal nigu naksti. Transpordi pärast muidugi muretsesin, aga kõik laabus üllatavalt sujuvalt – selle eest saab tänada meespoole orgunni, kasvatajate väärt nõuanded, sobivat ilma ja GPS-i.
Endal mul on muidugi ääretult kahju, et nii jäära kui ka uttede pererahvaga jäi vestlemisaeg napiks, sest soovisime jõuda veel õhtuse praamiga Saaremaale. Airi angoorade korterelamu ja pehmed lambanahad on siiani igatahes eredalt silma ees – Jaani talu ahvnemaa lammaste kari olid tõelised nupsud ja muidugi sain ma lähemalt katsuda ka kraasimise instrumente … Tõsiselt jäi südamele kripeldama trummelkraas, mis ketramiseks villa ettevalmistamise sedavõrd kordi lihtsamaks muudaks – seda just ema haiget õlga ja minu viduseid randmeliigeseid silmas pidades. Palju häid mõtteid jäi igatahes kuklasse kõlama.

Tegelastele ei olnud mul nende saabumise hetkeks veel aedu valmis meisterdatud - sellele on läinud nüüd hulk aega ja vahendeid. Võimalikest valikutest sai otsustatud, et tuleb karjus - sest postid olid juba olemas ja hobused on mul ka karjuses. Paraku ei suutnud me netist leida ühtegi asjalikku eestikeelset karjuse paigaldamise juhendit, mis sisaldaks ka lammastele sobivaid traaditiheduse ja paigaldamise viiteid. Nii et karjuse isolaatorite kõrgust ja vahet sai mitu korda muudetud. Teinepool leidis lõpuks vajaliku info SIIT ja SIIT . Karjuse traatide vahekauguseks sai ca 18 cm ja algselt plaanitud 3 traadi asemel on neid nüüd 4 - ülemine traat on tingitud meie majapidamise staažikaima villatootja (loe: koer Tipsu) elavast huvist lammaste vastu. 

Olen jõudnud järeldusele, et just koer on meie majapidamises küll uutest elanikest kõige suuremas paanikas ja samas ka nagu vaimustuses, kintsu võtab ikka tugevasti värisema ja stardiasend tuleb lammast nähes iseenesest sisse. Pärast saabumist olid tirrud nädalakese tallis boksis – seal limpsis Tipsu läbi tara lammaste ninasid ja villaloomade askeldamist jälgiti eriti teraselt. Külaliste saabudes joosti demonstratiivselt kohe talli lambaid vaatama ja külalistelegi näitama. Nahka ta konkurente ilmselt panna ei ole plaanis - aga taga tahaks ilmselt küll ajada. Kui Tipsu oli veel noor ja väle, siis naabri lambad harrastasid maiustamist meie aiamaal – eks siis tema kui väärika majavalvuri kohus oli kahjureid peletada. Õnneks on Tipsu juba väärikas vanuses ja pikamaa sprint ei ole pärast paari tõsisemat operatsiooni enam tema jaoks.
/kogu kari/
/süsimust Mustu/
/Ahven - meie multifilmilammas, kes ei ole küll peenvillane, kuid selle puudujäägid korvab äärmiselt lustaka ja sõbraliku loomuga/
Möödunud nädalavahetusel said lammastele pügaja tellitud, kes kõigil talvekasukad maha võttis – ise kiites, et nii pehmet villa ta ei mäletagi oma pika pügajakarjääri jooksul näinud olevat. Tirrud said oma uutesse koplitesse – jäärapoiss privaataedikusse sügishooaega ootama ja uted samasse teispoole aeda. Alguses jäi küll mulje, et koer kihutab vabalt lippavaid sõralisi silmates aeda elektrikarjusest hoolimata. Aga nuhutav niiske nina juhtus kogemata voolu alla traadi vastu puutuma – ja sellest hetkest käiakse lambatarast ohutus kauguses ning piilutakse villaloomi vaid silmanurgast.

Igatahes on mul kodus kilekottides nüüd hulgaliselt imepehmet villa … kuna plaanis on harjutada ketramist (ehk ikka on vihma ja külma ka selles suves, et selliste tubaste tööde jaoks mahti jääb), siis võib-olla pesen väiksema koguse käsitsi. Suurema hulga jaoks on mul kõrva taha pandud Airi õpetus survepesuriga villa pesemise kohta. Sain sel moel puhtaks uhutud villa ka oma käega katsuda. 

2 comments:

  1. Vaatan mina ikka enda blogi statistikat ja miskine Kuduruum figureerib seal :), võttis natule aega, enne kui asjale pihta sain :)Jõudu teile sinna ja eks selles villalambakasvatamise ebarentaabluses on omad tõeterad sees.Ehk pingutada tuleb rohkem :)

    ReplyDelete
  2. Kui nüüd lambakasvatust võrrelda hobusekasvatusega - siis on loomapidamise rentaabluse osas ilmselgelt oluline edasiminek.
    :)

    ReplyDelete