Kõigepealt pean ma vabandama, oma varraste ja
lõngakerade nimel... sest ilmselgelt hakkab see kudumise teema, millest kõik
sai alguse - valguma siin blogipostidesse igasse ilmakaarde laiali ja sulanduma
muude teemade sekka. Kuduruumi kudumispostituste kõrvale tuleb järjepanu
ilmselt üha rohkem ka Koduruumi igapäevaelulisi teemasid. Sest nüüd mul ei ole
kodus mitte ainult suuremas koguses lõnga - vaid ka lõngatootjaid.
Esimese juuni seisuga on asi on nii kaugel, et meie
tagasihoidlikus väikeses majapidamises pesitsevad täiesti uued villatootjad.
Rootsi peenvillane jäärapõks Alfred Airi peenvillaste
karjast ning pooleverelised maalapsed Mustu, Ahven ja melanhoone Tutt Jaani talust .
Tegelikult pole ma kunagi pikemalt lammaste soetamise peale
mõelnud - sest näiteks võrreldes hobustega tunduvad nad üsna arulagedad ja
kaootilised loomad. Aga ära iial ütle "iial". Nüüd on tirrud ometi
kohal ja vitsutavad esimesi päevi väljas rohelist kõhtu...
Minu lasteaia pingipoolik kolis maale elama mõni aasta tagasi -
lausa naaberkülla. Käepäraselt 4km kaugusele vanasse taluhäärberisse. Mõne aja
pärast tulid nende majapidamisse hobuste kõrvale ka lambad. Eks ma olen
jälginud juba hulk aega seda alustamise mure ja rõõmu. Ema ketrab ju usinalt
koeravilla, mille kõrvale ikka natuke lammast kulub kah ära. Siinkohal ongi
sõbrad-tuttavad ja nende lambad appi tulnud. See lustakate loomade kari koosneb küll valgepealistest lihasuunalistest tegelastest.
Kuigi mulle maitseb ka lamba liha - siis ikka vill on see, mis
lamba juures minu südame natuke kiiremini põksuma paneb. Endale märkamatult
hakkasin sõbrannaga koos mööda erinevaid lambateemalisi koolitusi ja infopäevi
kolistama. Kaasa sai tehtud algajatele lambakasvatajatele korraldatud KnowSheep
tutvumistuur erinevate Saaremaa lambakasvatajate juurde. Minu suureks
meelehärmiks aga ei õnnestunud mul tuvastada ühtegi kohalikku villalamba
kasvatajat - kes lisaks lihakere suurusele hindaks villa ja sooviks karja
nimelt selles suunas parendada. Siinkohal tuligi appi internet - mille kaudu
sai selgeks, et Eestis ikka erinevaid villalambaid ja villa suunalisi
kasvatajaid leidub - no nii näpuotsaga. Sisse on toodud ka vähesel määral
villalamba tõugusid. Kirjust lambatõugudemaastikust leiab infot näiteks SIIT.
Koolitusreisil ja kasvatajatega suheldes sai üsna ruttu selgeks,
et kohalikud lambapidajad suhtusid villa pigem kui tüütusse kõrvalprodukti -
st. et minu villasuunaliste arvamusavalduste juures soovis ilmselt päris mitu
neist mõttes pigem villa põlemisomaduste parandamist. Ega kogenud
lambakasvatajad ei hoidunud ka tarkust vaka all - nii et teist päeva tirrude
omanikuna sain ühelt kogenud tegijalt juba loengu osaliseks, et tegelikult on villasuunalise
lamba kasvatamine mõttetu - ainult liha, liha ja veelkord liha on see, mille
pärast lammast kasvatada maksab ja mida ka müüa saab. Minu maainimese loogika
ütleb aga selle koha pealt nõndaviisi: ei ole ma veel näinud lammast, kes
kasvataks ainult villa ja kellel liha luudel puuduks (loomakaitsejuhtumid palun
siinkohal välja arvata) - ja kui mul on võimalus saada nii kvaliteetset villa
kui ka liha - miks ma peaksin leppima ainult kvaliteetse lihaga? Seda enam, et
ma tahan sellest villast ISE midagi ka teha. No selle avalduse peale kogenud lambakasvataja
natuke solvus ja lausus, et küll ma varsti arvan teisiti, et elu õpetab. No
mina jään igatahes sõrulase kangusega oma esialgse mõtte juurde... kuni
vastupidist ei ole tõestatud. Tulevik näitab.
Tegelikult oli lammaste tulek algselt plaanitud küll suve teise
poolde - aga pärast seda, kui olin Airi blogis näinud Alfredi portreed... läks
asi kuidagi väga kiirelt käima. Sest kui oli leitud jäär, siis oli talle ju ka
vaja sobivaid naisi. Airi tuli siingi appi – tema kaudu leidsin Jaani talu.
Kokku kahe nädalaga olid lambad kohal nigu naksti. Transpordi pärast muidugi
muretsesin, aga kõik laabus üllatavalt sujuvalt – selle eest saab tänada
meespoole orgunni, kasvatajate väärt nõuanded, sobivat ilma ja GPS-i.
Endal mul on muidugi ääretult kahju, et nii
jäära kui ka uttede pererahvaga jäi vestlemisaeg napiks, sest soovisime jõuda
veel õhtuse praamiga Saaremaale. Airi angoorade korterelamu ja pehmed
lambanahad on siiani igatahes eredalt silma ees – Jaani talu ahvnemaa lammaste
kari olid tõelised nupsud ja muidugi sain ma lähemalt katsuda ka kraasimise
instrumente … Tõsiselt jäi südamele kripeldama trummelkraas, mis ketramiseks
villa ettevalmistamise sedavõrd kordi lihtsamaks muudaks – seda just ema haiget
õlga ja minu viduseid randmeliigeseid silmas pidades. Palju häid mõtteid jäi
igatahes kuklasse kõlama.
Tegelastele ei olnud mul nende saabumise hetkeks veel aedu valmis
meisterdatud - sellele on läinud nüüd hulk aega ja vahendeid. Võimalikest
valikutest sai otsustatud, et tuleb karjus - sest postid olid juba olemas ja
hobused on mul ka karjuses. Paraku ei suutnud me netist leida ühtegi asjalikku
eestikeelset karjuse paigaldamise juhendit, mis sisaldaks ka lammastele
sobivaid traaditiheduse ja paigaldamise viiteid. Nii et karjuse isolaatorite
kõrgust ja vahet sai mitu korda muudetud. Teinepool leidis lõpuks vajaliku
info SIIT ja SIIT . Karjuse traatide vahekauguseks sai ca 18 cm ja
algselt plaanitud 3 traadi asemel on neid nüüd 4 - ülemine traat on tingitud
meie majapidamise staažikaima villatootja
(loe: koer Tipsu) elavast huvist lammaste vastu.
Olen jõudnud järeldusele, et
just koer on meie majapidamises küll uutest elanikest kõige suuremas paanikas
ja samas ka nagu vaimustuses, kintsu võtab ikka tugevasti värisema ja
stardiasend tuleb lammast nähes iseenesest sisse. Pärast saabumist olid tirrud
nädalakese tallis boksis – seal limpsis Tipsu läbi tara lammaste ninasid ja villaloomade
askeldamist jälgiti eriti teraselt. Külaliste saabudes joosti demonstratiivselt
kohe talli lambaid vaatama ja külalistelegi näitama. Nahka ta konkurente
ilmselt panna ei ole plaanis - aga taga tahaks ilmselt küll ajada. Kui Tipsu
oli veel noor ja väle, siis naabri lambad harrastasid maiustamist meie aiamaal –
eks siis tema kui väärika majavalvuri kohus oli kahjureid peletada. Õnneks on
Tipsu juba väärikas vanuses ja pikamaa sprint ei ole pärast paari tõsisemat
operatsiooni enam tema jaoks.
/kogu kari/
/süsimust Mustu/
/Ahven - meie multifilmilammas, kes ei ole küll peenvillane, kuid selle puudujäägid korvab äärmiselt lustaka ja sõbraliku loomuga/
Möödunud nädalavahetusel said lammastele pügaja tellitud, kes
kõigil talvekasukad maha võttis – ise kiites, et nii pehmet villa ta ei
mäletagi oma pika pügajakarjääri jooksul näinud olevat. Tirrud said oma uutesse
koplitesse – jäärapoiss privaataedikusse sügishooaega ootama ja uted samasse
teispoole aeda. Alguses jäi küll mulje, et koer kihutab vabalt lippavaid
sõralisi silmates aeda elektrikarjusest hoolimata. Aga nuhutav niiske nina juhtus
kogemata voolu alla traadi vastu puutuma – ja sellest hetkest käiakse
lambatarast ohutus kauguses ning piilutakse villaloomi vaid silmanurgast.
Igatahes on mul kodus kilekottides nüüd
hulgaliselt imepehmet villa … kuna plaanis on harjutada ketramist (ehk ikka on
vihma ja külma ka selles suves, et selliste tubaste tööde jaoks mahti jääb),
siis võib-olla pesen väiksema koguse käsitsi. Suurema hulga jaoks on mul kõrva
taha pandud Airi õpetus survepesuriga villa pesemise kohta. Sain sel moel puhtaks uhutud villa ka oma käega katsuda.


Vaatan mina ikka enda blogi statistikat ja miskine Kuduruum figureerib seal :), võttis natule aega, enne kui asjale pihta sain :)Jõudu teile sinna ja eks selles villalambakasvatamise ebarentaabluses on omad tõeterad sees.Ehk pingutada tuleb rohkem :)
ReplyDeleteKui nüüd lambakasvatust võrrelda hobusekasvatusega - siis on loomapidamise rentaabluse osas ilmselgelt oluline edasiminek.
ReplyDelete:)