Lambalugusid ja mõttemõlgutusi

Tirrudest ei ole pikalt kirjutanud suurt midagi. Panen siia mõned sügisesed fotod, mis tehtud pärast esimese mahasadanud lume kadumist.

Pärast pügamist hakkasin lambaid vaikselt harjutama ööseks tallis käima. Tressuur toimis paari peotäie hea-parema abil üllatavalt kiiresti. Praegu on pigem probleemiks see, et kui tallis hobuste bokse puhastada, siis jõlgub kogu neljapealine kamp pidevalt sabas kopli ja lauda vahet. Hüüdmise peale kappavad kohale sellise hooga - et hea, kui alla ei jää.

Kevadel pügatud vill on praeguseks kõik juba lõngaks saanud - sügisesest villast tegi ema puhtalt Alfredi peenvillasest imepehmest kiust kah vihijagu jämedamat sorti lõnga - see läheb ilmselt beebiteki sisse. Kuna minu juurde tulles olid uted aasta pügamata - siis head villa kevadisest pügamisest ei saanud. Kõige pehmem on uttedest Mustu vill - aga tema villakiud oli käsiketruse tarbeks veidi liiga pikakas kasvanud. Täpi vill oli kohati pulstunud ning viltinud - villak pigem tavalise maalamba laadne nagu ka Ahvenal, kes ongi ahvenamaa ja maalamba ristand. Eelimises postituses näidatud sokkide tumehall lõng ongi koeravilla ja Mustu villa segu.
Pügamise käigus juhtus ka siuke äpardus, et Täpil tuli kõrvast üks märk ära. Murphy seaduse kohaselt helises järgmise päeva hommikul telefon ja Vetameti inspektor teatas, et tuleb samal päeval kontrollima loomapidamise nõuetele vastavust. Kontroll iseenesest oli tore ja sõbralik, aga puuduva märgi kohta pidin kohe selgitusi andma ja oma arvutis ette näitama, et ikka kordusmärk on ka nõuetekohaselt tellitud.  Muidugi oli ka veidraid küsimusi ja nõudmisi - näiteks pidin kirjeldama hullu lehma tõve sümptomeid... Samuti ei olnud inspektor vist väga rahul minu "karjapäevikuga" - mis sisuliselt koosnes A4 formaadis väljatrükist mu nelja lamba andmetega, kuhu juurde ma olin kirjutanud lammaste nimed ja koplisse laskmise kuupäeva. No mis paksu ja karvast kladet ma ikka pean nelja lamba kohta, kes on minu juures elanud vaid mõned kasinad kuud... Kokkuvõttes ilmselt jäädi rahule. Kontrollide poolest on sel aastal üldse õnnistatud - kokku kolmel korral...
Tänaseks on Täpil igatahes uus ja läikiv kõrvamärk kõrvas - minu ülesandeks jäi tangidega toimetamine kuni meespool üritas rabelevat tegelast paigal hoida. Õnneks leidsin vana numbrimärgi asukoha üles ja uus märk käis samasse auku.
Pärast pügamist on lambad saanud ka ussirohu ja väga jõudsalt kosunud. Õhtuti koplist tulles ei ole nagu pealtnäha aru saada, kes sealt kambast see jäärapoiss ja kes see tiine utt on - kõik on ühtemoodi hiiglaslike vatsadega.

Tipsu ei ole endiselt päris hästi lammaste funktsioonist majapidamises aru saanud. Tegeleb vahelduva eduga nende aia tagant valvamise, aias jooksma hirmutamise või tallis latrilaudade vahelt läbi pistetavate ninade lakkumise või näkitsemisega.

Varase lumega üllatunud sügis on praeguseks olnud siiski kokkuvõttes pigem soojavõitu. Pikemad vihmaperioodid muudavad küll koplid poriseks ja vesiseks, aga lammaste rohumaad see eriti ei mõjuta. Pigem on hobused need, kes poris sumpavad.

Sügismeeleolusid:

Lisaks muudele toredatele sügisestele teemadele sai ära käidud sel aastal esimest korda ka Mardilaadal. Läksime kahekesi - ja meie jaoks vist esimene üritus, kus õnnestus kassas lunastada perepilet - kui müüja küsis, et "perepileti jaoks peavad lapsed ka kaasas olema, kus teie lapsed on?" - osutas meespool tähendusrikkalt mu suurele kõhule. See muidugi valmistas turvameestele ja piletimüüjatele palju nalja - ja saimegi sisse perepiletiga.

Laadal oli küll... kõike palju. Airi lett näis olevat üks aktiivseimalt külastatavaid, sest alles kolmandal korral samast kohast mööda jalutades saime talle kiire "Tere" öelda. Suuri sisseoste ei plaaninud teha - aga Julika kaasautorlusel valminud ketramise teemasid puudutav raamat rändas küll trükisoojalt seljakotti.

Emotsioon kogu laadal veedetud õhtupoolikust igati positiivne! Edu ja jõudu osalistele ja korraldajatele edaspidiseks!

Rääkides veidi teist laadi publikatsioonidest, siis mõnda aega tagasi üllitas elektrooniline kudumisajakiri Twist Collective oma talvenumbri. Olen alati ootusärevalt ja pikisilmi oodanud iga nende järgmist üllitist. Ei ole saladus, et paar kampsunit on selle mustrikogu kaudu juba jõudnud minu varrastele. Selle numbri lemmik on lihtne ja mõnus Berwick Kristen Rengrenilt. Lisaks huvitavatele mustritele on ajakirjas aga ka muud kudumisteemasse puutuvat lugemist. Läbi muheda huumori antud soovitused kirjanurgas on vaieldamatu tujutõstja.
Seekord aga jäin pikemalt peatuma artiklile kudumismüütidest - mis tekitas minus küll päris tugevat poolehoidu. Kui mu kunagine käsitööõpetaja oleks veel ametis, siis ma võtaks vist vaevaks selle artikli tõlkimise ja talle saatmise.
Kudumisteemadel ringi uidates ja töövõtetest rääkides hõljub mul vist alatiseks kusagil alateadvuses põhikooliaegse "koolituse" tume vari. Miskipärast ei vaevunud keegi koolitunnis mainima, et käsitöö on tegelikult LOOMINGULINE tegevus ja see on asi, millest peaks tundma RÕÕMU. Pigem käis meil asi sedapidi, et igasugu loominguline lähenemine ja väiksemgi käsitööhuvi üritati mõrvata võimalikult algelises faasis, tuues ettekäändena õppekava ja aastakümneid vana käsitööõpiku tarkused. Isiklikud ideed üritati üldjuhul maatasa teha. Kes kukepõlles salli asemel pitsmustrilise salli otsustas kududa, sai lihtsalt kehvema hinde.
Ma küll mäletan, et õpetaja nõudmised tuginesid peamiselt sellele, et iga KORRALIK naisterahvas peab oskama kududa sokki ja kinnast ja kandilist kampsunit - just tema poolt näidatud töövõtteid kasutades. Kuna mul kodus olid emal-vanaemal ja ka vanematel õdedel kohati kasutusel veidi teised meetodid ja kudumine juba seetõttu tuttav - valisin tihti tunnikavas olnust keerulisema kudumi, sest mulle tundus, et olen enamaks suuteline. Samas jääb mulle arusaamatuks, miks sellise käitumise eest pigem karistati - peaks ju olema tervitatav, et KORRALIK naisterahvas arendab oma oskused kukepõlle, sooniku ja õhksilmuste kudumisest paar sammu ka kaugemale... Võibolla ei kalappinud lihtsalt minu allumatus selle korraliku naisterahva stereotüübiga kokku, mida meis üritati kasvatada. Isiklik või põhimõtteline konflikt iseenesest ei takistanud küll õpetajat samas igakevadisel kooli käsitöönäitusel minu töid välja riputamast...
Seega tekitas minus erilist südamesoojust Sandi Rosneri kirjarida:
"It's your knitting. You should do what pleases you. If you are enjoying yourself, and you are pleased with the results you produce, then you are doing right!" (Kokkuvõttes: See on sinu kudum. Sa peaksid seda tegema moel, mis sulle endale heameelt valmistab. Kui sa naudid kudumist ja oled ise rahul tulemusega, siis teed sa kõik õigesti!) Tõepoolest - see võiks rippuda iga käsitööklassi seinal suurte punaste tähtedega. Sest tegelikult on ju tuhandeid erinevaid töövõtteid - ja kudumine iseenesest arenev ning pidevalt täiustuv...
Sellised sügismõtted.