Susi

Ma küll pikalt mõtlesin, et kas üldse midagi kirjutada või jätta selle asjaga nii nagu on. Et las kohalik sotsiaalmeedia pasundab ja kõik "loomaspetsialistid" saavad jälle hiilata oma teooriatega. Nii et lasin mõne päeva mööda minna, hingasin rahulikult sisse ja välja. Rusuv ja murelik on olnud see viimane nädal. Hommikul esimese asjana saab mindud üle vaatama lambakopleid. Isegi kui rohusööjaid on seal praegu ainult neli - siis mure on ikka.

Vahel ütlevad inimesed liiga kergekäeliselt, et „täna oli tõeliselt halb päev“ või „täiesti sinine esmaspäev“.

Ühe lähedase pere jaoks said need väljendid ilmselt sel esmaspäeval täiesti uue tähenduse. Kui hommikul ust avades avastad uksetrepilt pool lambakarja ja maja juurest lambakoplist laipadega lahinguvälja… ning ainsad, kes söönud on, on hundid... Siis võtab põlved ilmselt nõrgaks. 
On mõistetav, et metsloom võtab vahest matti ka inimese tööst ja vaevast - aga konkreetsel juhul olid susid söönuks saanud vaid kahest lambast - ülejäänud 10 lihtsalt mõrvatud. Milline raiskamine. 

Tuttavaid lambakasvatajaid on mul küll rohkem kui üks – aga sel korral käis susi matti võtmas just seal, kust meie pere lambapidamismõte pärineb. Nii et kaotus nagu kusagil päris lähedal - hingele ja kodule (linnulennult mõni kilomeeter). Eks ma vaikselt üritan ennast lohutada, et mul on villalambad ja ehk ikka hunt sinna lihalamba poole vaatab vesisema suuga... Aga ega seda susi ei tea. Kevadel võtsid teises Saaremaa otsas lausa ühe vasika rajalt maha.

Kes ajakirjandust ei ole jälginud ja Saaremaa hundiprobleemist midagi ei tea, siis võib natuke Googeldada. Suuremad murdmised algasid paar aastat tagasi suveperioodil. Keskkonnaamet ja geniaalsed jahindusspetsialistid aga korrutasid veel eelmiselgi aastal nagu mantrat, et Saaremaal on ainult mõni hunt ja need päris kindlasti isekeskis ei sigi. Ometi nähti hunte liikumas, muuhulgas ka koos kutsikatega ja kutsikatele murdmist õpetamas juba siis. Aga mis need rumalad lambakasvatajad ning lihtinimesed ikka teavad – pahateod määriti ametnike poolt järjekindalt hulkuvate koerte kaela, esialgu ei vaevutud isegi sündmuspaiku üle vaatama.

Eelmisel aastal läks asi progresseeruvalt hullemaks. Suvel jalutas näruses seisus hundikutsikas lausa ühe majapidamise hoovi. Ju siis üks neist mittesigivast isendist oligi selline… pisike ja lapsepõlves tihti haige olnud, et polnud kutsikast suuremaks kasvanud. DNA-test näitas igatahes, et hunt, mis hunt.

Lõpuks on siis asi nii kaugele jõudnud, et ametnikud enam ei räägi paarist mittesigivast isendist. Isegi laskmislube on väljastatud – parematele jahimaadele on eelmise aasta lõpust tänaseni saadetud 5 hunti, kuid näib, et sellega ei ole asi veel ühel pool. Eelmisel aastal on ametlikud murdmisandmed 160 lammast - sea numbrit aga ei saa päris tõe pähe võtta, sest lisanduvad veel need lambad, kelle korjust pole leitud või kelle korjus on nii ära söödud, et tema murdmist hundi poolt ei õnnestu otseselt tõestada. Aasta alguse prognoos oli igatahes lambakasvatajatele nutune. 

Loomakaitsjatel, kes omavad nii loomapidamisest kui ka huntide elust teoreetilisi teadmisi ja ilmselt ei ole ise ühelgi lahinguväljal korjuseid koristamas käinud, omavad asja kohta muidugi teistsugust arvamust. Tarastage, ehitage, võtke karjakaitsekoerad. Eelmine aasta aga murti Saaremaal ka 120cm kõrguse nn. „hunditõrje“ tara sees olevaid lambaid ning varasematest aastatest leiab ka mandrimaalt juhtumeid, kus pole hunt hoolinud ei kaitsekoerast ega tarast.

Õige ta ole, et Saaremaal on hunt alati olnud – samas on ta siin metsas rahulikult elanud ja pole palju kariloomi kimbutanud. Ilmselt on külmad talved ja mere jäätumine populatsiooni suurendanud. On tõsi, et lambaidki on Saaremaal tunduvalt rohkem, kui varasematel aegadel – maapiirkondades on majapidamisis vähem, metsad on võsastunud ja kunagised metsakarjamaad tihedateks rapikuteks muutunud. Hundile kena pesitsuspaik. Aga päris normaalseks ja talutavaks käitumiseks ei saa toimuvaid tapatalguid minu meelest küll pidada. Võtku see üks lammas ja söögu kõhud täis... Ülejäänu on lihtsalt puhas raiskamine.


Eks saab nädalavahetusel korra maha istutud ja aru peetud, mismoodi edasi... kaitsekoera tõesti nädalaga välja ei õpeta. Reaalsem on, et ehk saaks olemasolevate tarade kõrguse osas midagi ette võtta. Villaloomi soetades oli teada, et hundid Saaremaal liiguvad - aga kui nad juba nii lähedal laastamistööd teevad...
Pikemas perspektiivis võiks muidugi kasutada ka alternatiivseid meetodeid.. Laamat ja eeslit küll võtta ei ole ja pahategijateks ei ole meil koiotid - kuid üksik hobune, kes lambaid oma karjaks peab ning nendega kokku hoiab, annaks ehk huntide vastu sama efekti.